Uimastitevastases võitluses pole võitu loota

Tõenäoliselt on ülemaailmne võitlus uimastikaubandusega lõputu protsess, kus riigivõimud püüavad takistada uimastite pääsu oma maale ning purustada narkokartelle, kuid viimased ei näi sugugi nõrgenevat - ühe hävitatud rühmituse asemele tuleb uus, ühe läbilõigatud kaubatee asemele leitakse kohe teine.

üheks mõjuvõimsamaks uueks narkorühmituseks, kes oma haaret kiiresti laiendavad, on viimasel ajal kujunenud Nigeeria kuritegelikud grupid. USA uimastikaubitsejate jälitajad on väitnud, et nigeerlased on end sisse söönud ka Kolumbia narkokartellidesse, tehes nendega kord koostööd, kord võideldes turu pärast. Nigeeria kuritegelikud grupid, mis juba kontrollivad heroiini liikumise teid Aasiast Euroopasse, laiendavad oma tegevust peaaegu kõikjal maailmas. Eelkõige ongi nad sihikule võtnud Ladina-Ameerika kokaiini- ja heroiiniturud.

Kariibi rõngas

Uimastisõdade üheks palavamaks tallermaaks on viimasel ajal kujunenud Kariibi mere saared. Kui mõne aasta eest tundus, et narkoärile ja rahapesule selles piirkonnas on suudetud mingilgi määral piir panna, siis nüüd läheb kõik see taas tõusvas joones. Uimastikaubanduse keskuseks on kujunenud Puerto Rico, mida ongi hakatud nimetama "saareks piiramisrõngas". Puerto Rico puhul on oluline asjaolu, et kui narkootikumilastid on kord juba sinna jõudnud, võib neid sealt suhteliselt kergelt toimetada niisama hästi kui kõikjale ühendriikidesse, sest sellelt saarelt tulevad kaubad reeglina ei läbi enam mingeid tollikontrolle.

Kariibi saartel tegutsevad aina aktiivsemalt ka Vene maffiagrupid. Esialgu ei tegele nad seal küll veel märkimisväärselt narkokaubandusega, kasutades pigem oskuslikult Kariibi piirkonna üsna reguleerimata ja salatehinguid võimaldavat pangasüsteemi kõikvõimalikul ebaseaduslikul ja vägivaldsel teel kogutud raha pesemiseks.

Veel üheks pika ajalooga ja endiselt kuumaks narkoalaks on USA ja Mehhiko piir. Praegu on asjatundjate hinnangul kujunenud omamoodi tasakaal nii narkokaubitsejate kui selle vastu võitlejate vahel kummalgi pool piiri. Peamisi uimastite ühendriikidesse smugeldamise teid selles kandis kontrollivad Mehhiko kartellid. Omaette probleemiks on aga kujunenud aina sagedamini avastatavad korruptsioonijuhtumid USA tolliteenistuses, mis veelgi vähendavad selle ametkonna võimet narkosaadetisi tabada. USA-Mehhiko piiri ületab 87 miljonit autot aastas, tolliametnikud jõuavad neist üle vaadata vaid viis protsenti.

Raskusi uimastikaubanduse vastases võitluses tekitab ka Mehhiko võimude tõrksus teha vastavat koostööd USA eriteenistustega. Viimastel aastatel on Mehhiko korduvalt USA abipakkumised tagasi lükanud, aina sagedamini protestivad sealsed võimud ühendriikide uimastijälitajate tegutsemise vastu Mehhikos. Osalt kindlasti just nõrga koostöö tõttu on narkodiilerite vahistamine selles piirkonnas vähenenud peaaegu 65 protsenti, kokaiinilastide tabamine on samuti langenud poole võrra ning Mehhikost on saanud peamine värav uimastite pääsemiseks Texase osariigi edelapiirkondadesse, kust need siis liiguvad juba mujale USA-sse.

Rio Grande kaldaalad on omamoodi rindepiirkonnad, kus püüavad teineteist võita narkokaubitsejate armeed ja USA eriagendid. Põhja-Mehhiko alad on olnud narkokaubanduse kuningriigiks juba sajandi algusest saadik, seal on smugeldajatele peaaegu ideaalsed tingimused ning selline kaubandus on ajast- aega olnud üsna oluliseks osaks Mehhiko majandusest. Mehhiko kartellid on kujunenud domineerivaks amfetamiini ühendriikidesse transportijaks.

Sellist protsessi, kus oma valitsus ei suuda uimastikaubanduse vastu võidelda ning kus ka abi väljastpoolt ei soovita eriti näha, on hakatud nimetama "mehhikaniseerumiseks", mis on omane ka teistele Ladina-Ameerika riikidele.

Näiteks on üks selline "mehhikaniseerunud" riik ka Brasiilia. Sealsed võimud on nimetanud ühendriikide hiljutist 600 000 dollarilist abipakkumist võitluseks uimastikaubandusega koguni "naeruväärseks" ning katkenud on ka vastavad läbirääkimised USA spetsiaalse uimastikaubanduse vastu võitleva agentuuriga DEA (Drug Enforcement Administration).

Vast kõige kuulsam narkoriik Colombia on viimastel aastatel olnud haaratud narkoparunite vahelisest sõjast. Verine võitlus käib Cali kartellis ning panused on suured, kuna tegemist on tõenäoliselt suurima kokaiinikaubitsemise organisatsiooniga maailmas, mille aastased puhaskasumid ulatuvad miljardite dollariteni. Võitlus on kandunud ka kõrgemasse poliitilisse juhtkonda ning koostöös= uimastikaubitsejatega süüdistatakse isegi Colombia presidenti. Spetsialistide hinnangul võib sisemise heitluse jätkumine Colombias anda võimaluse tõsta pead teiste piirkondade narkobossidel ning uimastite liikumise teedki võivad muutuda.

Kui USA agentuurid püüavad võidelda uimastikaupmeestega Mehhikos ja Lõuna-Ameerikas, siis narkokartellid on pöördunud aina enam Dominikaani Vabariigi poole, tehes sellest ühe olulisema ümberlaadimiskoha ja rahapesu keskuse. Kohalike elanike hulgas on juba tekkinud kahtlastele sissetulekutele tuginev uusrikaste kiht, kelle õnn ja elugi on aga siiski ebakindel ning surnuaiad saavad ohtralt täiendust.

Oopiumitee

Vanimad uimastiteed lähtuvad ilmselt Aasiast ning on praegugi intensiivselt kasutusel. Näiteks osa kunagisest kuulsast Siiditeest on muutunud Oopiumiteeks, mida mööda liigub sõjast haaratud Afganistani aladel toodetud kaup Vene ja Ida-Euroopa turgudele. Hiina Yunnani provintsist on aga saanud kõige tähtsam heroiini vedamise koridor Aasia Kuldsest Kolmnurgast Ameerikasse.

Uimastikaubanduse üheks värskemaks piirkonnaks on Lõuna-Aafrika. Apartheidist vabanenult püüdis Lõuna-Aafrika Vabariik meelitada kogu maailmast kõikvõimalikul viisil raha kokku. Muidugi tuli ka korralikke investeeringuid, kuid suure osa sinna voolanud raha päritolu on paraku kahtlast päritolu. Korrumpeerunud ja nõrk politsei ei suuda uimastikaubitsejate ega uute võimaluste maale asunud kurjategijate vastu õieti midagi ette võtta, kusjuures muutunud olukorrale ei vasta ka seadused. Lõuna-Aafrika võimud alles alustavad sihipärasemat uimastitevastast võitlust, olles reaalsest elust juba maha jäänud. Seejuures on mõned vihased kodanikud ise asja ajama hakanud, mis vaid suurendab vägivalda. Nende loosungiks on "üks kaupmees, üks kuul" ning nad on korduvalt tõestanud, kui tõsiselt nad neisse sõnadesse suhtuvad.

Need on mõistagi vaid vähesed viited uimastikaubandusele maailmas, mille vastases võitluses pole lõplikku võitu küll kunagi loota.

KAIVO KOPLI