Kreenholm on pankrotis, otsustas Viru maakohus novembri viimasel päeval. Kuid see, et Narva kuulsusrikka tekstiilitööstuse võiks jäädavalt ajalooks kuulutada, pole siiski päris kindel. Ükskõik kellega ettevõttest rääkida, ikka jõuab jutt võimalike uute investoriteni. Konkreetseid nimesid siiski veel ei nimetata.

„Ettevõtte suhtes huvilisi on, ja mitmeid,” nendib Kreenholmi pankrotihaldur Martin Krupp ja lisab, et tegemist pole Eesti ärimeestega.

„Rääkimas on käinud ikka mitmed ettevõtjad,” sekundeerib Kreenholmi kinnisvara omava Narva Gate’i tegevjuht Jaanus Mikk. Tema sõnul olla huvilisi Rootsist Usbekistanini.

Narva linnapea Tarmo Tammiste sõnul on uute investorite saabumine koguni juba linnavolikogu saalist maha kuulutatud. Seda tegi volikogulane Sergei Nikitin, kelle sõna maksvat nii Kreenholmi töötajate kui ka linnapea enda silmis.

Endine peadirektor, 2003. aastal Rootsi omanike poolt välja vahetatud Meelis Virkebau tunnistab, et temagi tegeleb Kreenholmi päästmisega. „Minult on abi palutud ja olen rääkinud Egiptuse suunal. Seal on kangatootja, kes oleks huvitatud just sellest, et viimistlust saaks Euroopa Liidus teha,” ütleb ta. Virkebau sõnul on Egiptuse ettevõtte inglasest omanik Kreenholmi pankrotipesast juba ka täpsemaid tingimusi uurinud.

Tuleb justkui välja, et Kreenholm on suurepärane ettevõte, millel on kosilasi jalaga segada. Ometigi käib pankrotiprotsess, kus üritatakse tuhandetele inimestele tööd andnud ja miljardeid käivet teinud ettevõtte mõnekümne miljonini kuivanud varasid võlausaldajate nõuete katteks realiseerida.

Iseseisvuse vundament

Suurtööstuse müük 1994. aastal Rootsi tekstiiliettevõttele Borås Wäfveri oli omaaegse erastamisagentuuri üks suursaavutusi, mille üle tundsid uhkust nii Väino Sarnet kui ka Eesti esimesed valitsused. Rootslased maksid 75 protsendi Kreenholmi Manufaktuuri eest küll vaid veidi üle 12 miljoni krooni, kuid võtsid üle ka enam kui 200 miljonini ulatunud võlakohustused. See oli tolle aja kohta soliidne summa, aga kordi olulisem oli alles hiljuti Interrinde seljatanud riigi jaoks see, et enam kui 6000 peamiselt venekeelset inimest idapiiri ääres ei jäänud tööta. Kui mõni aasta hiljem põhjendati elektrijaamade ameeriklastele müümist iseseisvuse kindlustamise vajadusega, siis Kreenholmi müük tagas selle täiesti otseselt – Narva venelastel oli leib laual.

Rootslased ei saabunud Narva juhuslikult. Mart Laari esimese valitsuse rahandusminister Madis Üürike istus ühel ajal ministri- ja Borås Wäfveri nõukogu toolil. Müügitehingu sõlmimise ajaks oli valitsus küll vahetunud, kuid sellel ei ole mingit praktilist tähtsust. Tänapäeval oleks see paljude jaoks selgelt küsitava maiguga ja õigupoolest mõeldamatu tehing – riik müüb ettevõtte firmale, kelle juhtkonda kuulub riigi äsjane rahandusminister. Aga 1994. aastal ei olnud see üldse mingi teema. Ja võib-olla oligi tehing hea – tehas vaakus hinge ja Boras Wåfveri ei olnud mingi Neitsisaartel registreeritud riiulifirma, vaid lugupeetud, enam kui saja-aastase ajalooga tekstiiliettevõte, mis sest et Kreenholmist väiksem.

1990. aastate teises pooles jõudis Kreenholm pisikesse kasumisse, hõivati uusi turge ja moderniseeriti tootmist ning seda ei seganud isegi näljastreigiga oma 1900-kroonisele kuupalgale lisa nõudnud töölised. Edasine oli aga nagu sõit mäesuusarajal, kus on paar väikest ülespoole kaarduvat nõlvakut, ent tee viib kokkuvõttes vääramatult alla. Ja finišisse jõudis Kreenholm sel rajal tegelikult mitte nüüd, vaid juba aastal 2007, kui ülejäänud Eestis kogus tuure majandusbuum. Eriti kinnisvarabuum.

Kolm aastat tagasi oli Kreenholmi tööstus juba kapitaalselt jännis – võlad maksuametile ja kommunaal-ettevõtetele üha kasvasid, Narva Vesi keeldus ettevõttelt võlgade tõttu heitvett vastu võtmast. Tol aastal koondati ligi 1500 inimest. Finantsprobleemidele leiti leevendust kinnisvara müügi näol. Selles polekski ju midagi erakordset, kui Mats Gabrielssoni ja Johan Claessoni suuromanduses oleva Borås Wäfveri käest poleks vara ostnud nendesamade meeste firma Narva Gate. Teisisõnu – Kreenholmi omanikud tõstsid ettevõtte peamise vara lihtsalt oma ühest taskust teise. Vahe on ainult selles, et esimene tasku oli tõsiselt auklikuks muutunud.

Narva Gate plaanib Kreenholmi tööstuslinnakusse rajada uhke kesku-se, kus oleks nii eluhooned, meelelahutusasutused kui ka kaubanduspinnad. Kas ja kui palju Gabrielsson ja Claesson võitsid, saab kokku lugeda siis, kui arendus on käima läinud, kuid arenguperspektiive silmas pidades ei ole 350 miljonit krooni 61 hektaril laiuva enam kui saja hoone eest Euroopa Liidu idapiiril ilmselt väga halb tehing. Kahtlust pole aga selles, et Kreenholm kaotas tehinguga mitte ainult ajaloolised ja suure arhitektuuriväärtusega hooned, vaid ka olulise osa oma finantsvõimest.

„See äri on selline, kus toodangu eest tuleb raha oodata mitu kuud, samas on vaja osta toorainet. Mida sul on pangale krediidi eest pakkuda, kui isegi kinnisvara pole?” selgitab Meelis Virkebau.

Millal omanike fookus tekstiilitootmiselt kinnisvarale nihkus, teavad muidugi vaid mehed ise. Fakt on, et kogu sajandivahetuse järgse aja marssis tootmine selgelt allapoole. Virkebau heidab rootslastele ette arendustöö täielikku puudumist ja pidevaid juhivahetusi – et sel alal nagu kala vees toimetada, kulub tema hinnangul vähemalt kolm aastat, ent Virkebau järel jõudis ettevõttes tegevjuhi palka saada tervelt viis meest.

Suure kogemusega riismed

Ka Narva linnapea Tarmo Tammiste räägib, et ettevõte tegutses nagu raudse eesriide taga ja tema sai omanikega kontakti alles siis, kui neil oli midagi linnalt vaja. „Minuga rääkisid Kreenholmist küll Rootsi ajakirjanikud ja Rootsi suursaadik, aga mitte ettevõtte omanikud,” ütleb ta kibedalt ja märgib, et ükskõikne suhtumine valdas kuni ettevõtte lõpuni. „Inimesed tulid hommikul tööle nagu ikka ja said siis alles teada, et polegi enam kusagil töötada. Võib-olla talitati nii 200 aastat tagasi kusagil Aafrikas, aga praegu Euroopas nii ei tehta,” ütleb linnapea.

Nüüd on ka kinnisvarabuum läbi ja Narva Gate’i tegevjuht Jaanus Mikk suuri veksleid arenduse käimamineku tähtaegade kohta välja ei anna. „Detailplaneering on praegu kooskõlastusringil. Ootame selle kinnitamise ära ja siis vaatame edasi,” ütleb Mikk, kes muuseas on kauaaegne Tallinna hipodroomi asejuht. Teadupärast on ka sellel alal plaanis suur kinnisvaraarendus, kus üks osanik on Mats Gabrielsson.

Mats Gabrielsson ütles tekstiilitööstuse pankrotti kommenteerides Rootsi meediale, et viimaseks piisaks oli puuvilla hinna järsk tõus maailmaturul. Ei olevat mõtet Euroopas kangast toota, kui Aasias müüakse seda sama hinnaga, millega puuvill Eestisse jõuab.

Virkebau tõdeb, et kuigi puuvill ei kallinenud ainult Kreenholmile, vaid kõigile selle ala ettevõtetele maailmas, kuulutas pankroti välja vaid Borås Wäfveri, mis viimasel ajal Kreenholmist suuresti koosneski. Virkebau meenutab, et Wendre juht Peter Hunt võitis tänavu Eestis aasta ettevõtja konkursi, ja lisab, et militaarriideid tootev Galvi-Linda on viimasel aastal saavutanud erakordselt häid majandustulemusi. Kreenholmil võiks Virkebau meelest olla ka nüüd tulevikku, sest ettevõttel, õigemini selle riismetel on endiselt suur oskusteave ja kvaliteetkaubamärkidega nagu Marimekko tehtud koostöö kogemus. „Aga eks edasine sõltub nüüd sellest, mida otsustavad võlausaldajad,” lõpetab Virkebau.

Kurioossel kombel on uue tootja saabumisest huvitatud ka hiljutised rootslastest tekstiilitöösturid, nüüdsed kinnisvaraarendajad. Üksus, kus tootmine viimati veel alles oli, asub uues, Nõukogude ajal ehitatud hoones. Jaanus Miku sõnul pole tehast Narva Gate’i projektiga kuidagi võimalik liita, sest esiteks puudub sellel igasugune arhitektuuriline väärtus ja teiseks asub uus tehas arendusprojektist ligi kilomeetri kaugusel.

Hüpoteetilisele Narva ajaloolisi tekstiilitootmistraditsioone päästma tulevale printsile pole aga suurt kaasavara anda. Pankrotihaldur Martin Krupi sõnul on ettevõttel võlgu 110 miljoni jagu, varasid aga kokku arvestatud 60 miljoni ringis. Kas see peegeldab ka nende tegelikku väärtust, on ebaselge seni, kuni keegi selle reaalselt välja ostab – kasutatud tootmisliini väärtust pole lihtne hinnata. Tootmise taasalustamine on kahtlane ka seetõttu, et suuremad võlausaldajad nagu kommunaalettevõtted Narva Soojus ja Narva Vesi ning ettevõtet krediteerinud pangad on piisavalt kaua kuulanud jutte, kuidas kohe-kohe äri käima läheb ja kasum jooksma hakkab.

„Ma pigem arvan, et võlausaldajad otsustavad ettevõtte likvideerida ja mul tuleb töötajatega töölepingud lõpetada ja esitada riigile taotlus nende hüvitiste väljamaksmiseks,” jääb pankrotihaldur Krupp pragmaatiliseks. Ja kuna töötajaid oli ettevõtte lõpuks jäänud vaid napilt üle poole tuhande ning varasemad koondatud on kas leidnud uue töökoha, jõudnud pensioniikka või töötueluga juba harjunud, ei põhjusta Kreenholmi pankrot enam ka mingit suuremat resonantsi ega poliitilisi probleeme.