Neivelt: juttu, et kaks miljardit ei ole raha, vaid garantii, on piinlik kuulata

 (147)
Neivelt: juttu, et kaks miljardit ei ole raha, vaid garantii, on piinlik kuulata
Foto: Ilmar Saabas

Pankur Indrek Neivelt kirjutab oma blogis, et juttu, nagu ei oleks kahemiljardiline garantii euroabipaketi raha, vaid lihtsalt garantii, on piinlik kuulata. "Risk on risk, olenemata sellest, kas annad garantii või laenu," kirjutas Neivelt.

Keskealised ja vanemad inimesed mäletavad veel neid aegu, kui igal sügisel näidati televiisorist, kuidas lumekoristustehnika on talveks hästi ette valmistatud. Läks mööda kuu või kaks ja kui maha sadas esimene lumi, jäädi sellegi poolest lumekoristusega hätta – talv saabus ikkagi ootamatult.

Selline võrdlus meenus, kui Riigikogu lõpuks nii nimetatud võlakriisiga tegelema hakkas ja EFSFile antavat garantiid arutama asus. See, et me hädasolijatele laenama või neid garanteerima peame, oli selge juba rohkem kui aasta tagasi. Küsimus oli ainult summas, täpsemalt öeldes selles, missugust valemit kasutatakse summa määramisel: kas võetakse aluseks SKT või elanike arv. Lõpuks tehti see pooleks – pool summat pannakse kokku vastavalt majanduse suurusele ja pool vastavalt elanike arvule. Kuna oleme eurotsooni vaeseim riik, on meie poolt garanteeritav summa meie majanduse suurusega võrreldes suurim.

Minu küsimus riigijuhtidele on: miks ei räägitud inimestele ausalt eelmise aasta suvel enne euroga ühinemist eelseisvatest probleemidest? Igasugune katse võtta üles selleteemaline diskussioon naerdi üleolevalt välja. Miks ei räägitud valimiste ajal sellest, et eurotsooni liikmena tuleb meil garanteerida probleemseid riike?

Seotud lood:

Soomlastel oli see valimiste üheks põhiteemaks ja neil toimusid valimised vaid kuu aega hiljem. Ei saa öelda, et täpseid arve polnud veel koos. Suurusjärk ja põhimõtted olid teada. Oleks olnud aus valijatele kõik ära rääkida ja võtta neilt mandaat näiteks ühe või kahe miljardi euro garanteerimise kohta. Meie aga rääkisime teistest teemadest.

Samuti ei võetud valimistel üles teemat Euroopa Liidus eesseisvast võimu konsolideerimisest. Isegi koalitsioonilepingus, mis on allkirjastatud selle aasta 4. aprillil, pole võlakriisist ega garanteerimisest midagi kirjutatud. Aga maht on kolmandik eelarvest! Huvitav, miks neid teemasid valimiste eel ei puudutatud? Kas meie riigijuhid ei näinud seda ette või tahtsid nad tõde varjata? Mõlemad variandid ei tule riigi juhtimisel kasuks.

Hea tava peaks olema, et selliste tähtsate küsimuste lahendamiseks võetakse rahvalt mandaat. Eriti veel kui samal ajal on valimiste aeg. Ma arvan, et nii valitsusliit, opositsioon kui ka ajakirjandus peaksid siit õppima.

Täna menetleb Riigikogu kiirkorras suhteliselt lootusetute võlgnike garanteerimist summas, mis on kolmandik aasta eelarvest. Ning ajakirjandusest ei saa aru, kumb on tähtsam teema, kas Riigikogu liikme lisatasu või garantii summas kaks miljardit eurot!

Kas Eesti peaks selle garantii andma? Kui keegi tuleks näiteks sellise garantiiga pangajuhi ette, saadetaks ta ruttu tagasi. Seda juttu, mida paljud räägivad, et see ei ole raha, vaid garantii, on piinlik kuulata. Risk on risk, olenemata sellest, kas annad garantii või laenu. Ka riiklikud organid nõuavad näiteks pankadelt nii garantiidele kui ka laenudele ühesugust riski hindamist ja samasuurt omakapitali. Kui pangajuht seletaks Finantsinspektsioonile, et see on kõigest garantii, mitte laen, paluks Finantsinspektsioon panga aktsionäridel juht välja vahetada. Seega pole vahet, kas me anname laenu või käendame, vahe on ainult selles, et riigis käib mõtlemine eelarveaasta kaupa ja täna pole raha vaja välja käia. Häda ongi selles, et probleemide lahendamine lükatakse kogu aeg edasi, järgmistesse eelarveaastatesse. Täpselt selline käitumine on Euroopa tänasesse olukorda viinud.

On üsna vähetõenäoline, et nn probleemriigid oma võlgasid teenindada suudavad. Võlakoorem on suur ja seda oleks võimalik teenindada vaid madalate intresside ja samaaegse majanduskasvu korral. Täna on intressid madalad, aga majandused ei kasva. Tõenäoliselt saavad nad laenuga hakkama ka siis, kui nad näiteks kümme aastat ei peaks intresse maksma või kui inflatsioon kasvaks. Muidu mitte.

Arvestades tänast olukorda eurotsoonis, vaatan garanteerimist isegi mitte solidaarsuse või Euroopa majanduse toetamise aspektist. Seda peab ka tegema. Arvan, et kui ühel päeval läheb garantii väljamaksmiseks, oleme me ühes pundis teiste eurotsooni riikidega ja sarnaselt meile pole ka neil raha, mida välja käia. Ka laenu ei taheta meile anda. Erinevalt ettevõtte või eraisiku maksejõuetusest trükitakse siis lihtsalt raha juurde, sest muud võimalust enam pole.

EFSFi garanteerimisel on selline moral hazard üks lisaargumente, miks peaksime EFSFiga ühinema. Pankurina või pereisana ma nii käituda ei saa ega tohi. Aga õnneks ei pea ma siin otsustama.

Täna peaks tegelema enam mitte selle garanteerimise küsimusega, vaid sellega, miks meie valitsejad ei suhtle inimestega ettevaatavalt. Miks arutab Riigikogu sellise garantii andmist alles 24. tunnil? Riigikogu peaks olema ikka sammukese või kaks tegelikest arengutest eespool, mitte sabas sörkima. Peaks arutatama erinevaid stsenaariume ja pärast selgitama, mis läks teisiti. Inimesed mõtleks kaasa ja toimuks vilgas arutelu. Täna peaks arutatama, kas oleme nõus garantiisummat kahekordistama ja kui palju nõustume andma võimu Brüsselile. Ka valitsusliikmetel oleks Brüsselis laua taga istudes tugevam tunne, kui teemad on enne läbi arutatud ja mandaat otsustamiseks olemas. Sest juba täna on selge, et kokkupandud garantiifondist ei piisa ja et eurotsoonis peab võimu tsentraliseerimist jätkama. See on peaaegu sama kindel kui see, et varsti sajab lund.

Küll oleks tore, kui talv ei tuleks sel aastal jälle ootamatult.