Nimi määrab edukuse
Tagantjärele tark olles tulnuks nimeprobleem firmade jagunedes ära lahendada nii, et eri ettevõtetele jäänuks erinevad nimed. Aga ka täna soovitaks Wrisile nimevahetust: see on tunduvalt odavam kui määritud nime puhtakspesemine.
Wrisi juhtum on samas hoiatavaks eeskujuks ka paljudele teistele firmadele, kelle nimekuju kasutavad hoopis teised ettevõtted.
Aga kuidas siis leida head nime?
Maailma suurim turundaja “Procter& Gamble” arvates peab hea nimi olema ühe- või kahesilbiline, eristuv ja kergesti meeldejääv.
Hea sissetöötatud kaubamärk tekitab aga kiusatuse kasutada seda võimalikult laialt ja erinevate toodete puhul. Pealtnäha nagu sünergia, aga tegelikkuses harva töötav.
Ilmekas näide on meilgi tuntud Dove’i seebi tootja, kes otsustas oma tuntud kaubamärki kasutada ka nõudepesuvahendi jaoks. Dove’i nõudepesuvahendi unikaalne müügiargument oli, et see on kätele pehme kui siid. Tulemuseks oli läbikukkumine, sest tarbijad ootasid nõudepesuvahendilt seda, et ta nõud hästi puhtaks peseks. Tarbijate arvates oli “Dove” mõeldud oma ihu pesemiseks, mitte nõude, akende või millegi muu jaoks.
Positsioneerimise teooria ühe rajaja Jack Trouti väitel on Ameerikas mis tahes tootekategoorias juhtiv bränd just konkreetse kategooria jaoks loodud, mitte mõne teise brändi laiendus.
Sageli saab aga nimevalik korporatiivsete egode võitlusväljaks. Firmade ühinemiste puhul tahetakse sageli jätta muljet, et toimus võrdsete ühinemine, mitte ülevõtmine.
Ja tulemuseks tekivad nimed nagu DaimlerChrysler, PricewaterhouseCoopers või Credit Suisse First Boston.
Ja lõpetuseks paar nõuannet ka nimeotsingul lapsevanematele. USA-s tehti test, mille käigus erinevad õpetajad hindasid identseid koolitöid. Ainus vahe oli see, et pooltel juhtudel oli töö autori nimi Michael ja pooltel juhtudel Hubert. Hubert sai keskmiselt ühe pügala võrra viletsama hinde! Teadlased selgitasid seda nii, et õpetajate kogemuste kohaselt on Hubert üldjuhul luuser ja see mõjutab ka hindamist.
