Enamik tööinimestest teab oma südamesopis, et ka ahv saaks nende ametis sama hästi hakkama. Suurim väljakutse iga töökoha puhul ongi selle endale saamine. Seda nähtuse pärast, mida kutsutakse töövestluseks ja mis on ristand pimekohtingust ja Hispaania inkvisitsioonist.
Töövestlus algab uksele koputamisest, seetõttu on esiteks vaja teha kindlaks, et koputad õigele uksele. Siin pead kindlasti tagama, et koputad igal juhul õigele uksele. Muljet avaldava hooga koristajakappi astumine ei ole finantskarjäärile just hea algus.
Kui oled juba õiges ruumis, tuleb järgmise asjana uks sulgeda. Mitte mingil juhul ära pööra seda tehes toas olijatele selga. Kui sa seda teed, piisab sekundi murdosast, mil oled nende poole seljaga, et vestluskomisjoni juht kulmu kergitaks ja ülejäänud kuus liiget kriipsutaks risti su nime kõrvale. Pärast seda võid neile ulatada kas või Richard Bransoni CV ja ikka tööst ilma jääda.
Järgmine nõks on mitte istet võtta. Kui vähegi televiisorit oled vaadanud, siis tead, et tõelised ärimaailma tipud heidavad seljast pintsaku, asetavad sõrmed selja taha vaheliti ning vahivad geniaalse visioonilooja pilguga aknast välja. Kui nad nüüd sellise Ïesti peale sulle tööd ei paku, pole tegu selle ettevõtliku firmaga, kes sind vääriks.
Kui ilmtingimata pead just istet võtma, siis kraba tool ja lükka see päris selle laua ligi, kus töövestluse korraldajad istuvad. Selle liigutuse peale liiguvad nad instinktiivselt oma tooliga tahapoole, muutudes ise üksikuks keset tuba toolil istujaks. Ja sellest hetkest peale juhid kogu vestlust sina. Torgi intervjueerijaid nende tööd puudutavate küsimustega ja tee lõpuks kokkuvõte sõnadega: “Tänan teid tulemast. Me võtame teiega ühendust.”
Copyright © Guy Browning 2006
