Kreeka on Stiglitzi sõnul täitnud laenuandjate nõudmised enam kui pooles mahus. Sellegipoolest nõuavad Saksamaa ja teised kreeditorid, et Kreeka nõustuks programmiga, mis on oma edutust ja läbikukkumist juba tõestanud ning mille kohta vaid vähesed ökonomistid arvasid, et seda võiks, saaks ja tuleks rakendada, tõdeb autor Maailma Majandusfoorumi kodulehel avaldatud arvamusloos.

Nobelist märgib, et Kreeka võime riigieelarve suurest puudujäägist ülejääki viia, oli praktiliselt pretsedenditu, kuid nõuda, et ülejääk oleks 4,5 protsenti SKTst, on ülekohtune ja südametunnistuseta tegu.

Ta tõdeb, et ajal, mil „troika“- Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) selle vastutustundetu nõude esmakordselt Kreeka finantsprogrammi kirjutasid, ei olnud riigi valitsusel kahjuks muid valikuid kui sellega nõustuda.

Selle nõude narrus on eriti selge praeguseks, kui Kreeka on kriisi algusest oma sisemajanduse kogutoodangust kaotanud 25%. Troika ei suutnud enda kehtestatud programmi makromajanduslikke mõjusid õigesti hinnata, tõdeb Stiglitz. 

Avaldatud prognooside kohaselt uskusid nad, et palkade kärpimise ning teiste kasinusmeetmete rakendamisega suudab Kreeka eksporti suurendada ning riigi majandus pöördub kiiresti kasvule. Lisaks uskus troika, et esimene laenukoorma ümberstruktureerimine muudab võla jätkusuutlikuks.

„Troika prognoos on olnud vale. Ja seda mitte natukene, vaid väga suures mahus,“ kinnitab Stiglitz ning kreeklastel oli tema hinnangul õigus valimistel kursimuutust nõuda ja riigi valitusel on õigus sügavalt vigasele programmile allkirja andmisest keelduda.

Ta toonitab, et kuigi Kreeka selle välja on öelnud, on läbirääkimisteks ruum. Kreeka on nimelt selgelt kinnitanud oma soovi reforme jätkata. Kui ka laenuandjad suudaksid omalt poolt asju veidi reaalselt hinnata- saada aru, mis on saavutatav ning millised on erinevate fiskaalsete- ning struktuurireformide makromajanduslikud mõjud- võiks see Stiglitzi kinnitusel olla alus kokkuleppele, mis ei oleks kasuks mitte ainult Kreekale, vaid kogu Euroopale.

Saksamaa ükskõiksus

Osa Euroopast, eriti Saksamaa, näib Stiglitzi kinnitusel olevat Kreeka eurotsooni lahkumise suhtes ükskõikne ja hooletu. Ja turud olevat sellise võimalusega juba arvestanud. Mõned isegi kinnitavad, et see on rahaliidule hea.

„Ma usun, et sellised arvamused alahindavad sammus peituvaid riske nii praegusel hetkel kui tulevikku silmas pidades,“ kinnitab Stiglitz. Sellist rahulolu võis tema sõnul näha ka USAs enne Lehman Brothersi kokkukukkumist 2008. aasta septembris. „Panga habras olukord oli teada pikka aega, vähemalt märtsikuisest Bear Stearns pankrotistumisest alates. Sellele vaatamata ei suutnud ei turud ega regulaatorid finantsasutuste vahelisi ühendusi õigesti hinnata,“ märgib ta.

Maailma finantssüsteem tunnetab jätkuvalt Lehmani kokkukukkumise järelmõjusid. Ja pangad on Stiglitzi sõnul jätkuvalt läbipaistmatud ja seega riskantsed. „Me ei tea jätkuvalt kõiki seoseid finantsasutuste vahel,“ tõdeb ta.

Euroopas on Stiglitzi sõnul juba näha ebaadekvaatsete regulatsioonide ning vigase eurotsooni ülesehituse mõjusid. Nobelisti kinnitusel soodustab eurotsooni struktuur lahknemist, mitte sulandumist: kapital ning andekad inimesed lahkuvad kriisiriikidest ning nende riikide võime oma laene tasuda väheneb. 

Kuna turud arvavad, et selline alaspidine spiraal on eurosse juba struktuurelt sisse kirjutatud, saaksid uue kriisi tagajärjed olema väga tõsised. Et uus kriis tuleb, selles on Stiglitz veendunud. „Uus kriis on vältimatu, see on lihtsalt kapitalismi olemuses,“ tõdeb ta.

Euro ei ole liikmetele siduv kohustus

Ta märgib, et Euroopa Keskpanga presidendi Mario Draghi enesekindel trikk, kui ta 2012. aastal deklareeris, et rahaliidu võimukandjad teevad mida iganes vaja on, et eurot säilitada, on seni töötanud. 

„Aga teadmine, et euro ei ole liikmetele siduv kohustus, muudaks sellised väljaütlemised edaspidi kasutuks,“ tõdeb ta. Need ei töötaks enam. Võlakirjaintressid võivad üles hüpata ning ükskõik milline kinnitus Euroopa Keskpanga või euroliidu liidrite suust ei tooks neid sellisel juhul enam kõrgtasemelt alla. „Sellel lihtsalt põhjusel, et maailm juba teaks, et nad ei tee „mida iganes vaja on“. Nagu Kreeka näide ilmekalt on tõestanud, tehakse vaid seda, mida lühinägelik valimispoliitika nõuab,“ märgib Stiglitz.

Kõige olulisem tagajärg, mida Stiglitz kardab, on Euroopa solidaarsuse nõrgenemine. Euro pidi seda tugevdama, kuid sellel on tegelikkuses hoopis vastupidine efekt.

Stiglitz märgib, et ei ole Euroopa ega ka maailma huvides, et Euroopa perifeerias oleks naabritest eemale tõugatud riik. Seda eriti nüüd, mil geopoliitiline ebastabiilsus on eriti nähtav.

Lähis-Ida on juba keerises, Lääs püüab taas agressiivsemaks muutunud Venemaad tagasi hoida ning üha võimsamaks saav Hiina vastandub lääneriikidele oma uue majandus- ning strateegilise olukorraga. „See ei ole õige aeg Euroopa ühenduste lõhkumiseks,“ kinnitab Stiglitz.

Eurot luues nägid Euroopa liidrid end visionääridena, uskudes, et näevad kaugemale tavapoliitikuid piiravatest lühiajalistest nõudmistest. Paraku jäi nende arusaam majandusest ambitsioonidele alla ja poliitiline olukord ei lubanud luua sellist raamistikku, mis oleks võimaldanud eurol töötada nii nagu kavandatud. „Kuigi ühisraha pidi tooma rikkuse, on selles enne kriisiaega raske näha ühtki märkimisväärset, eurotroonile tervikuna positiivset efekti. Kriisijärgsel ajal on ebasoodsaid mõjusid olnud aga palju,“ märgib ta.

Euroopa ja euro tulevik sõltub Stiglitzi sõnul sellest, kas eurotsooni poliitilised liidrid suudavad luua kombinatsiooni majanduslikust mõtlemisest, visionääri tunnetusest ning Euroopa solidaarsusest. Lähinädalad annavad tema sõnul sellele küsimusele vastuse.