Noored puhuvad ajahambale jalgu jäänud Tartu majale hinge sisse
Vana maja uued omanikud Agur ja Õnne Ints teadsid juba kodu plaanides, et võtavad ühe puumaja käsile. Kui noored Tartus ringi käisid, et õiges hinnaklassis maja leida, avastasid nad vaid paar sobivat kandidaati.
1861. aastal ehitatud puumaja jättis jubeda esmamulje: selle kõrval kasvanud puu oli juured vundamenti ajanud, maja oli viltu, katus kohutavas seisus, seinad ja põrandalauad nii hallitanud, et toas oli raske hingata. Maja seisukord ehmatas noori sedavõrd, et otsiti edasi muud varianti. Kui nad siiski midagi ei leidnud, pöördusid nad vana maja juurde tagasi. “Otsustasime, et pole nii hull midagi – saab asja küll,” meenutab Agur.
Hea tahtmine on pool võitu
Lihtne pole see taastamine olnud. Kolme väikese lapsega perekond on uue kodu ootuses juba pikka aega elanud vanaema juures. “Elame pead-jalad koos ning tihti oleme pidanud mõtlema, kas valime kiirema lahenduse, et ruttu sisse kolida, või peame veel kannatama ja tegema põhjalikumalt. Õnneks ei ole me siiani jonni jätnud ja oleme ikka põhjalikud lahendused ette võtnud,” ütleb Agur Ints.
Tööd ja tegemist on majaga olnud rohkem kui küll. Noortel on taastamisel määravaks põhi-mõtteks, et vana ja väärikat ei pea enda järgi kujundama, vaid ennast ikka maja järgi. Õnne tegi internetis uurimistööd, laenutas raamatuid ja arutas abikaasaga läbi, mida ja kuidas võiks teha. Agur rakendas hangitud teadmisi ehituses, milles lõi kaasa ka peremehe isa. Ühtegi firmat pole appi palgatud.
Maja soojustati seest, et korralik vana laudis alles jääks. “Meie maja kõrgus on küljelt üheksa lauda, laua laius on 30 cm. Sellest laudisest ei tahtnud me mitte mingil juhul loobuda, pealegi oleks väljast soojustamine akna sügavust muutnud,” täpsustab Agur. Tema sõnul annab maja edukalt soojustada ka seest – kõigepealt pandi seina linavilt, siis pilliroog ja savikrohv.
Katuse taastamine nõudis rohkem aega, kui oleks läinud uue ehitamiseks. Seda põhjusel, et vanast sooviti võimalikult palju säilitada. Katuse konstruktsiooniotsad olid mädanenud ja said lammutatavate majade kül-jest uued “proteesid”. Taastatud on laetalad, aknad ja aknapiirde liistud. Nende tööde juures on kasuks tulnud Aguri professionaalsed restauraatorioskused.
Keldrisse ujuma
Ainult keldris organiseeris pere talgute korras töid. Soise pinnase tõttu oli see pea ääreni vett täis. “Naabermaja veetorustik jooksis meie keldrist läbi ja kui kõrvalmajas oli leke või uputus, tuli keldris kraan kinni keerata. Üks noor poiss alati sukeldus. Auk oli nii sügav, et ta pidi vee all ujuma, et saaks kraani kinni keerata,” kirjeldab Agur.
Möödunud suvel tekkis Õnnel vastupandamatu soov maja üle värvida. “Käis mulle peale, et värvime ära ja värvime ära. Mul oli sees nii palju tegemist, et lõpuks võttis ta ise kätte ja värvis terve maja üksi,” kiidab Agur oma tegusat kaasat.
Õnne lisab, et värvimisele kulus terve suvi. Ta proovis läbi kõik vana värvi eemaldamise variandid. “Kaabitsaga üksi oli liiga raske, siis me proovisime infrapunalampi, aga see oli ühele inimesele liiga suur. Lõpuks leidsin, et üksinda on kõige parem vana värvi kuumaõhu-püstoliga eemaldada,” teatab ta.
Värvimisel kasutas naine linaõlivärvi, mis on tavalisest värvist oluliselt kallim. Pere deviisiks on kasutada võimalikult naturaalseid materjale – ei mingit makrofleksi ega muud keemiat. Värvimistöid kokku võttes kinnitab Õnne, et inimene, kes pole varem maja värvinud, saab hea tahtmise korral sellega kenasti hakkama.
Suuri sisekujundusplaane ei ole noored esialgu teinud. “Mis siin ikka kujundada – palgid on laes, värvime seinad, paneme laudpõranda ja ongi valmis,” ütleb Agur. Et maja on üsna väike, seab see mööblile omad piirangud. Samas pole neil ka hirmu, et maja võiks viiele inimesele kitsaks jääda, sest praegu elatakse üheskoos vanaema juures.
Alati ei pea lihtne olema
Aguri ja Õnne sõnul on lisaks maja taastamisele tulnud rinda pista ka teist laadi muredega. Perel oli palju asjaajamist pääste-ametiga, sest vahe naabermajaga on vaid 2–3 meetrit ning naabermajal pole tulemüüri. Tule-ohu pärast ei saanud Intsid elamisluba. Tulemüür peab olema katuseharjast kõrgem ja seega naabermaja küljes. Õnneks said Intsid maja ostes sissekirjutuse ja võivad siiski sinna elama kolida.
Teisel pool maja on aga sissesõidutee ja pere lubas kinnisvaramaaklerile, et autod võivad seda mööda maja taga asuvale krundile sõita. “Kujutasime ette, et sinna tuleb väike kahekorruseline puumaja. Mõtlesime – mis meil saaks selle vastu olla,” selgitab Agur. Ehitati aga suur paneelidest kortermaja. Rasked autod voorisid iga päev majade vahelt läbi. Renoveeritud vundamenti tekkisid vibratsioonist praod, majade vahelt välja keeravad veoautod on vihmaveerenni mitu korda ära mõlkinud.
Õnne sõnul oleks probleem lahendatud, kui linn teise juurdepääsu, Kõrvitsa tänava valmis ehitaks. “Linna jaoks on muidugi lahendus lihtne – ligipääs ehitusele on tagatud ning Kõrvitsa tänavaga pole kiiret. Meie aga ootame seda nagu õnnistust,” ütleb Õnne.
Kõigest hoolimata soovitavad Intsid kõigile, kes vana maja taastamist kaaluvad, see kindlasti ette võtta. Neile oli abiks säästva renoveerimise infokeskus ja muinsuskaitseselts, samuti linna restaureerimistoetus.
