„Me saime minna ainult sinna, kuhu meie inimesed oleks kohale tulnud,” ütles Baltika Grupi esimees Meelis Milder Eesti Päevaleht Online`ile. „Oli väga suur risk, et kui läheme linna piiridest välja, siis inimesed ei tule kaasa.”
Milderi sõnul kolis Baltika hoolimata sellest, et isegi paar kilomeetrit Tallinnast väljapoole oleks tootmiskompleksi rendihind tulnud tunduvalt odavam. „Me isegi ei kaalunud teisi variante,” tõdes Milder.
Kuid miks mitte mõnda odavama tööjõuga maakonda? „Selle vabriku ainus väärtus on umbes 300 inimese peas ja kätes olevad oskused, nad ei oleks meiega kaasa tulnud,” kinnitas Milder. „Mis kasu on meil odavatest õmblejatest, kes ei oska õmmelda,” lisas ta.
Eile koos Milderiga uut õmblusvabrikut avanud Tallinna linnapea Edgar Savisaar tõi välja mitu tegurit, millega Tallinnas paiknev tööstuspark ettevõtjaid ligi tõmbab.
„Ettevõtted, kes tulevad siia tööstusparki, nad teavad juba, et tootmise infrastruktuur on nende jaoks valmis ehitatud,” sõnas Savisaar.

„Nad tulevad juba asustatud kohta, kus neil on palju lihtsam tootmist arendada kui Rae vallas või väljaspool Tallinna,” lisas Savisaar.
Teise olulise tegurina nimetas Savisaar potentsiaalse tööjõu olemasolu. „Tööjõud on lähedal ja palju,” viitas Savisaar Lasnamäe elamurajoonile.
„Kolmas on muidugi traditsioon - töötada Tallinna linnas on omaette väärtus,” ei saanud Savisaar märkimata jätta. Savisaare sõnul plaanib linn tööstusparki laiendada ka Betooni tänava kanti.
Eesti rõiva- ja tekstiililiidu juhi Meelis Virkebau sõnul on Baltika ehe näide, kuidas ettevõttel tuleb aastate jooksul muutuda ning ajaga kaasas käia.
„Siin Eestimaal peab selgeks saama, et ei tohi teha asju, mida tehti 10-15 aastat tagasi, ja veel hullem, kui vanal viisil,” ütles Virkebau. „Tuleb aru anda, et kõike ei ole mõtet ise toota, sest see oleks majanduslik häving.”
Virkebau sõnul tasub odavat toodet tellida Aasiast ning kallimat, väiksemates partiides turustatavat toodet, valmistada kohapeal.

Väiksemate partiide korral lüheneb tarnekiirus. „Kui paneme juurde veel tugeva investeeringu brändi ja disaini ja kontrolli jaekaubanduse üle, siis see ongi see, mis kokkuvõttes edu toob,” rääkis Virkebau.
„Siis pole karta, et kui palk tõuseb homme veel 15-20%, ootab firmat ees häving,” lisas Virkebau.

Tööjõukulud pole rõiva- ja tekstiilitööstuses seega peamine, nagu seni on ekslikult ehk mulje jäänud. Virkebau tõi näiteks Lääne-Euroopa, kus tekstiili- ja rõivatööstuses töötab 2,3 miljonit inimest ning kus tööjõukulud ei ole odavamate killast. Näiteks Šveitsis töötab rõiva- ja tekstiilitööstuses 17 000 ning Belgias 32 000 töötajat, kes saavad keskmise palgana 480 krooni tunnis.
Eestis töötab rõiva- ja tekstiilitööstuses 17 000 töötajat, kelle keskmiseks brutopalgaks on 50 krooni tunnis. Seega kasvuruumi on.
„Ka selline kaasaegne tootmishoone vähendab kulusid, mida võib sama hästi palgale otsa panna,” tõi Virkebau näitena Baltika uue tootmise ja logistikakeskuse ühendava tootmiskompleksi.

Rõiva- ja tekstiililiidu juhi sõnul oli eelmine aasta kogu Eesti tekstiili- ja rõivatööstusele edukas. „Tööstussektor lõpetas aasta plussis, nii umbes neli protsenti keskmiselt,” ütles Virkebau.