Kui avalikkuses räägitakse palju sellest, et automatiseerimine seab näiteks USAs löögi alla suisa 47% töökohtadest, siis Falco sõnul on see number siiski oluliselt väiksem ning OECD arvutuste kohaselt vaid 14%. Põhjuseks asjaolu,et kuigi paljud tööd tunduvad meile lihtsalt robotiga asendatavad, siis tegelikult võib seal olla palju selliseid elemente, mida ei saa automatiseerida.

Küll aga muutuvad inimeste senised tööd ning nad peavad selle muutusega hakkama saada. Automatiseerimine mõjutab eriti tugevalt nn keskmise kvalifikatsiooniga töökohti, inimesi, kes moodustavad praeguse keskklassi. „See on väga oluline muutus, sest just keskklass on olnud arenenud ühiskondade alustala,“ rääkis Falco.
Edaspidine trend tööturul on tema sõnul polariseerumise suunas: sul on kas väga kõrge kvalifikatsiooniga väga hästi makstud töö või väheseid oskusi nõudev ja madalapalgaline töö, näiteks teenindussektoris. „Tehnoloogia areng mängib selles muutuses väga suurt rolli,“ lisas ta.

Kas meie töökohad muutuvad vähem stabiilseks?
Kuigi meile tundub, et meie ümber vahetavad inimesed kiiresti töökohti, siis statistika
Kinnitab Falco sõnul vastupidist: inimese samal töökohal veedetud aastate arv statistiliselt kasvab. See trend on tema sõnul paljuski seotud vananemisega. Kui viimane aga välja arvata, siis ebastabiilsus tööturul kasvab: inimestel on vähem võimalusi töökohta vahetada ning töö kaotamisel uue leidmine võtab kauem aega.

Ümberõpe on kriitilise tähtsusega
Kuna inimeste töö sisu muutub, peavad nad olema valmis ümberõppeks. Tuleb küsida, kas inimestel on oskused, mida neil on tarvis tulevikus pakutavate tööde jaoks, eelkõige neid, mis aitaksid tehnoloogiast täistuubitud keskkonnas probleem lahendada. See tähendab kognitiivseid oskusi, mis võimaldaksid probleeme hinnata ning neid lahendada? Neid oskusi Falco sõnul praegu töötajatel ei ole. Uuringud näitavad suuri kääre vajaminevate ning inimeste tegelike oskuste vahel. Kuidas neid lahendada?
Falco tõi välja paradoksi, et uuringute kohaselt saavad näiteks töökohal kõige rohkem koolitusi ja väljaõpet need, kellel on juba suuremad oskused. Samas need töötajad, kelle oskused on kesisemad ning kes tegelikult õpet vajaksid, seda paraku ei saa.

Ümber- ja täiendõppe levikul ning selle edukuses on Falco sõnul oluline ka ühiskonna suhtumine. Tihti on tema sõnul probleemiks arvamus, et kui sa kaotasid töö, siis oled sa läbikukkunud. See on aga väga tagurlik suhtumine.
Ümberõppes on Falco sõnul kõige edukam Norra. Seal ollakse valmis panema ümberõppe programmidesse suuri ressursse seda eelkõige seetõttu, et valitseb arusaamine, et sellest võidab kogu ühiskond. Kui ühiskonnas on positiivne arusaamine, siis on ka inimesi lihtsam motiveerida, st inimesed suhtuvad paremini nii koolituste pakkumisse kui ka neis osalemisse.
Positiivne ühiskondlik hoiak teeb töö kaotanud inimesele olukorraga hakkama saamise ning eluga edasi minemise lihtsamaks.

Falco sõnul muudavad tööturgu kolm megatrendi; tehnoloogia areng ja digitaliseerimine, globaliseerumine ning ühiskondade vananemine. Tehnoloogia areng muudab töökohti, aga samamoodi teeb seda ka üha suurenev integratsioon. Kui aastal 2015 oli OECD riikides ühe pensionäri kohta neli töölkäivat inimest, siis aastaks 2050 on neid poole vähem, vaid kaks.

Küsimus on tema sõnul milliseid töökohti luuakse ning kes kuidas ja kus neid töid tegema hakkab.

Mida siis nn neljandast tööstusrevolutsioonist oodata?
Automatiseerimine ähvardab Falco sõnul enim selliseid töökohti, mis on seotud informatsiooni vahetamise, müügi ning oma käte ja sõrmede kasutamisega.
Vähem on ohustatud need töökohad, kus peab kasutama rohkem oma emotsioone ning pead: igasugu esitlused, teiste mõjutamine, ka raamatute lugemine ning artiklite kirjutamine ning koolitamine. Falco toob välja, et lisaks võimalikule tehnilisele automatiseerimisele on oluline ka inimeste arvamus ehk millistel aladel on inimesed valmis roboteid aktsepteerima ja millistel mitte. Kui kosmoseuuringutes, tööstuses ning militaaralal robotite kasutamist hinnatakse vastuvõetavaks, siis näiteks hoolduses ning hariduses eeldavad inimesed siiski empaatiavõimelist teist inimest. Samas, arvamused ja eelistused võivad muutuda.

Tehnoloogia areneb kiiresti ning muutused, millest mõeldi vaid julgemates unenägudes hakkavad tõeks saama. Kas meid ootab mõne aasta pärast ees kriis?
Hirmud sellise kriisi ees, kus paljud jäävad tehnoloogia arengu tõttu korraga oma tööst ilma, on Falco hinnangul liialdatud. „Kui aga kriisi all mõelda seda, et üha suurem osa inimesi peab muutma oma senist tegevust, neil ei ole selleks endal vahendeid, sotisaalsüsteemid ei ole valmis neid toetama ning ümberõppe võimalused ei ole piisavad, siis jah, see on suur risk,“ lausus ta.
„See on suur väljakutse, millega peame tegelema“.