Taburi sõnul ostetakse suuremateski linnades pea pooled elukondlikest varadest ilma pangalaenuta, väikelinnades aga veelgi rohkem, mis peibutab varade müüjaid tulumaksust kõrvale hiilima.

„Kui müüjal lasub peale vara võõrandamist kasvõi osaline tulumaksu kohustus, siis tekib tal kiusatus maksukoormuse alandamiseks küsida ostjalt väikese allahindluse eest osa müügisummast sularahas, millega viimased tihti ka nõus on,“ rääkis Tabur.

„See trend on väga ohtlik. Üldpildis mõjutab selline skeemitamine tervet kinnisvaraturustatistikat, millele turuosalised oma otsuste langetamisel tuginevad. Samas ei ole see pelgalt numbrite moonutamine- kui objektil on varjatud puudusi ja näiteks tehing tuleb tagasi pöörata, siis saab ostja küsida ainult summa, mis on notariaalsesse lepingusse kirja pandud, seega võib esialgne väike allahindlus päädida väga suure rahalise kaotusega,“ selgitas Tabur.

„Kinnisvarabüroode osalusel tehtud tehingutes ei tule selline teguviis kõne allagi, kuid paraku oleme me kõrvaltvaatajatena sageli tunnistajateks, et kõik ostjate ja müüjate vahelised otsetehingud ei ole nn puhtad,“ lisas ta.

Tabur lisas, et hämarate tehingute mõju turustatistikale on võimatu täpselt hinnata, kuid osades väikelinnades võivad olla tegelikud tehinguhinnad teatud varatüüpide puhul suisa mitmekümne protsendi jagu kallimad, kui statistika seda kuvab. Tema hinnangul optimeeritakse maksudega kuni 10 protsendi elukondlike tehingute puhul.