Ettevõttes esinevatele pudelikaeltele tõmbas oma ilukirjandusliku realismiga viimati tähelepanu majandusteoreetik E. M. Goldratt. Mõistagi tõkestasid kitsaskohad ettevõtete loomulikku arengut juba enne kujundi loomist. Ainult sedakorda rõhutati süüdlase otsimise asemel rohkem olukorra lahendamise vajadust. Tõsi, ühtlasi selgus, et pudelikaeltel on omadus liikuda ja ühe tõkke kõrvaldamise puhul ilmnes peatselt järgmine ning kokkuvõttes meenutas ettevõte tõelist taarapunkti.
Põhimõte on niisiis selge: probleemiga tuleb tegeleda. Ettevõtluses esimesi samme tehes piirab arengut enamasti rahapuudus ja juhtide kogenematus – need haavad parandab siiski aeg. Raskem on olukorda siluda juhul, kui kogemused on juba saadud, ent ilmneb tromb ettevõtte ajuks olevas juhtkonnas endas.
Pudelid kaardile
Nüüdseks on kindel, et pudelikaelad ei ilmne ainult tootmisettevõtetes, vaid ka teeninduses. Enamgi, nendeks võivad olla üksikud töötajad, kes on jäetud suure andmevoo ehk tellimuste kätte ihuüksi või seatud ametisse nende suutlikkust poovimata. Ei juhtu sugugi harva, et viisakas sekretär, kes adub oma organisatsiooni tihedat töökalendrit, suunab kliendi sootuks konkurendi juurde (olukord hotellides).
Nõela- ja konnasilmade leidmise tee peitub sageli juhtide avatumal suhtlemisel, lubades endale põsetäie tubakat ka mutrivõtit käsitseva mehega. Üldpilti aitab kujundada ettevõtte lülide ja nende vahel toimuvate protsesside kohta saadud sõnumite kaardistamine. Nii võib ummikute kõrvaldamisest luua suhteliselt ladusa rutiini. Pudelikaela liikumine tsükli viimasesse ehk väljundotsa ei anna veel siiski alust süüdistada turgu ennast ekspordivõimetuse põhjustamises, vaid viitab vajadusele vaadata üle toodangu idee värskus tervikuna. Et ei juhtuks nii, et ehitatakse küll pudelisse laev, ent pääs avamerele on korgitud.
