Oktoobriraudtee ussjätke vajab kiiret operatsiooni

Riigi huvi Eesti Raudtee aktsiate ostu vastu on pigem teoreetiline kui praktiline.

Eile otsustas Tallinna halduskohus, et Eesti Raudtee hagi Eesti riigi vastu on alusetu. Eesti Raudtee leidis, et riigi toimingud on raudteeinspektsiooni kaudu ebaõiglaselt vähendanud firma veoteenuse mahtu.

Kohus arvas, et veomahu ümberjagamine teiste operaatorite kasuks on olnud õiglane. See oli järjekordne tilk sellesse kannatusekarikasse, mis on viinud Eesti Raudtee 66% aktsiate omanikud BRS-ist otsuseni müüa aktsiad esimesele ettejuhtuvale, kes nende arvates õiglast hinda pakub.

24. novembril sai raudtee nõukogu esimees Edward A. Burkhardt Euroopa energeetika ja transpordi peakomissariaadi juhilt Francois Lamoureux’lt kirja, kus raudtee kaebus riigi tariifipoliitika ebaõigluse ja pikaajaliste investeeringute mittetasuvuse kohta ei leidnud Euroopa toetust.

Osalus väheneb

Järjekindlalt on vähenenud raudtee osalus operaatorteenuse pakkujana, kuid vähenenud pole vastutus erastamislepingu täitjana, seda eelkõige infrastruktuuri teenindaja ja investeerija osas. Raudteeinspektsioon omalt poolt on jõuliselt sekkunud infrastruktuuri tasude määramisse. Eesti Raudtee hinnangul on tänu madalamatele tasudele sel aastal raudtee kasum vähenenud 400 miljoni krooni võrra.

Teisalt on rahandusministeerium hakanud tunduvalt täpsemalt investeeringute plaani jälgima. Tulemuseks on esimest korda raudteele esitatud 15 miljoni krooni suurune trahvinõue investeeringute plaani täitmatajätmise pärast. Seetõttu ei ole ime, et BRS on otsustanud raudteeärist taanduda.

Ostjateks on pakutud Severstaltransiga seotud ettevõtteid, kuid sama tõenäoliselt on ostja Maksim Liksutov, kes sai eile Eesti kodakondsuse ja on seotud Muugal asuva söeterminaliga.

Eesti Raudteele kuuluvast kahest 200-kilomeetrisest lõppjätkest pikas Venemaa raudteevõrgustikus saavad reaalselt olla huvitatud vaid Venemaa ettevõtted või laiemas plaanis konsortsiumid, kes veavad kaupu Venemaalt välja. Ilma kaubaomanike toetuseta seda firmat täna enam keegi ei osta. Peale selle on tegelikult ju müügis BRS-ile kuuluvad 66% Eesti Raudtee aktsiatest. Asi on veel ka selles, et infrastruktuuri ei ole müüdud. Eesti Raudtee kasuks on antud raudtee infrastruktuurile hoonestusõiguse seadmise õigus 50 aastaks. Samas kuulub see 34% ulatuses ka Eesti riigile. Sama suur on ka Eesti riigi osalus Eesti Raudtees. Seda hoonestusõigust on raudtee kasuks veel järel 46 aastat, pärast kuulub see taas riigile. Iseasi, mis selleks ajaks raudteest järele on jäänud.

Aktsiate ostja saab loomulikult olla ka riik. Sellega kaasneb aga operaatorlus, mis tuleks kindlasti uuesti müüki panna, ja uus raudteeseadus, mis vanaga võrreldes annab raudteeinspektsioonile väga suured õigused otsustada, kes, kuidas ja millal raudteel üldse äri ajab. Siis hakkaks riik ilmselt riigiga kohtus käima.

BRS-i poolt majandusministeeriumile näidatud hinnaindikatsioonid on 120–140 miljoni euro suurused. Eesti Raudtee hindas eelmise aasta lõpus firma 350 miljoni euro väärtuseks. Hetkel aktsiamüüki teostava Suprema hinnangul on Eesti Raudtee väärtus tänu infrastruktuurile juurdepääsu tasude valele hinnale langenud 100 miljoni euro võrra. Teisisõnu on firma hetkeväärtus BRS-i osa sellest: 66% ehk 165 miljonit eurot. Kui erastamiseelsel perioodil sai Eesti Raudtee infrastruktuurist kasu 1,1 miljardit krooni, siis sel aastal on kasu tänu raudteeinspektsiooni juurdepääsuhindadele vähenenud 726 miljonini.

Eesti Raudtee kohtuvaidlused

••1••

Spacecomi hagi Eesti Raudtee vastu 2004/2005 liiklusgraafikuperioodi kasutustasu tuvastamise nõudes. Hagi esitatud Tallinna linnakohtusse 14.09.2004. Istung toimub 2006. aasta jaanuaris.

••2••

Eesti Raudtee kaebus raudteeinspektsiooni vastu seoses läbilaskevõime ebaõige jaotamisega. Kaebus esitatud Tallinna halduskohtusse 28.02.2005. Menetlusse on kaasatud ka ministeerium, Spacecom ja Westgate Transport. Eile otsustas kohus jätta Eesti Raudtee kaebus rahuldamata.

••3••

Eesti Raudtee kaebus raudteeinspektsiooni vastu infrastruktuuri prognoositava kasutustasu ebaõiges määramises. Kaebus esitatud Tallinna halduskohtusse 25.05.2005. Igal kuul, kui raudteeinspektsioon eelmise kuu kasutustasu prognoosi täpsustab, liidetakse uus kaebus. Kohtus pole aruteludest kaugemale jõutud. EPL

Ei näe põhjust tagasiostmiseks

Toivo Jürgenson, Eesti Raudtee erastamise ideoloog

Kui riik hakkab mõnes ettevõttes osalust tagasi ostma, siis peab selleks olema väga selge põhjus. Eesti Raudtee (ER) puhul ma seda põhjust hetkel ei näe.

Riik kontrollib raudtee infrastruktuuri kui monopoolset nähtust vastavalt seadusandlusele. Raudtee puhul on see kontroll läbi raudteeinspektsiooni praegu väga suur.

Pean valeks kaubaveo ja transiidi toetamist maksumaksja poolt.

Mõte on anda raudtee infrastruktuur Tallinna Sadama (TS) hallata. Kui leitakse et see on majanduslikult põhjendatud, siis võib seda kaaluda. Riik pole TS-i tegevust eelarvest toetanud, TS teenib kasumit ning maksab dividende. Kunagi on TS kaalunud osaluse omandamist näiteks Sillamäe sadamas ning soovinud kaasa rääkida ka raudtee majandamises, mis puudutab Saue-Laagri ümbersõidu ehitust. Viimane projekt on varjusurmas.

BRS-i osaluse hinna üle ER-is ei oska spekuleerida. See on hell teema.

Riigil on ER-i erastamislepingus hoovad, millega võib julgeolekukaalutlustel kasutada eelisostuõigust.

Ohtlik oleks, kui BRS-i osaluse müümisel tekiks majanduskeskkonda ja konkurentsi pärssiv monopoolne struktuur. See võib juhtuda, kui ER satub mingi konkreetse vedaja otsese mõju alla. Siis tekib mehhanism, kus raudteetariifid surutakse alla ning ER-il puudub raha investeeringuteks. Siis leitakse põhjuseid, miks riigieelarvest raha juurde küsida.

Erastamine oli rumal otsus

Tiit Vähi, ärimees

Eesti geograafilise asendi seisukohast tehti raudtee infrastruktuuri erastamisega rumalalt. Kõik järgnev on käsitletav vigade parandusena. Ja parandamine läheb maksma umbes paar miljardit krooni.

Praeguse situatsiooni kokkuvõtteks peaks raudtee infrastruktuur riigi omandisse minema, sest kuni see on eraomandis, peab selle arendus toimuma kiire käibega tariifirahade arvelt. Kui see oleks riigi omandis, saaks kasutada pikemaajalisemaid EL-i fondide rahasid.

Venelaste huvi BRS-i osaluse vastu on selge, aga huvi omajat ei saa süüdistada.

On kaks varianti: Eesti riik maksab paar miljardit ja saab uuesti raudtee infrastruktuuri omanikuks või otsustab olla riik, kellest ei sõltu midagi. Viimasel juhul müüakse ER venelastele ja sellest saab Oktoobriraudtee pikendus.