Õmblus: Eesti pole Island, et pankrotti läheks
Islandi riigi pankrotiseis tekkis sellest, et riigil polnud varasid kaitsmaks oma ultra agressiivset pangandussektorit põhjamineku eest. Kui 320 000 elanikuga väikeriigi valitsus poleks otsustanud pangakriisi sekkuda, garanteerida kõigi eraklientide pangahoiuseid ja luua süsteemi, et ükski maksmisega raskustesse sattuv koduomanik oma majast või korterist ilma ei jääks, siis poleks Islandi riik ka nii otsese maksejõuetuse surve alla sattunud. Islandi riik sattus maksejõuetuse olukorda eelkõige seetõttu, et otsustas pangasektori tagasilöögid täiel määral enda kanda võtta.
Erinevalt Islandist puudub Eesti riigil poliitiline valmisolek võtta täiel määral enda kanda finantskriisi võimalikke tagajärgi. Näiteks tõstetakse küll hoiuste tagamise ja hüvitamise piirmäära 50 000 euroni, kuid ei kaaluta hoiuste täielikku tagamist. Poliitikud selgitavad pikalt, kui stabiilne on meie finantssüsteem, kuid võimaliku hädaohu korral viitavad nad ikkagi Skandinaavia emapankade tegevussuutlikkusele — ühesõnaga oleme küll tugevad, kuid kui midagi juhtub, küll soomlased, rootslased ja taanlased aitavad.
Erinevalt Islandist distantseerib Eesti riik ennast otsesest sekkumisest võimalikku finantskriisi. Kui riik distantseerib ennast ja ei pane raskes olukorras õlga alla, siis ei saa ka tekkida situatsiooni, kus riik ei suuda täita võetud kohustusi ja peaks pankrotiohtu sattuma. Samas on riigilt suhteliselt vähe tuge neil, kes finantskriisi keerisega allavoolu lähevad.
Eesti peamine probleem on siia laenatud sajad miljardid kroonid, mis on paigutatud mittetootlikult või lihtsalt ära tarbitud. Senikaua, kui riik ei seo ennast erasektori võlaga, on kogu see võlg ikkagi hajutatud väga paljude füüsiliste ja juriidiliste isikute vahel. Keegi pankrotistub varem, keegi hiljem, keegi jääb ellu ja keegi hoopis võidab. Ei teki riski kontsentratsiooni riigi kätte, mida riik ühel ja samal ajahetkel oma varadega tagama peaks, või veel hullem, välja lunastama peaks.
Eesti riigi distantseerumine — hea või halb? Eesti riigi poliitilise võimu piiratud soov sekkuda erasektori päästmisesse finantskriisi tingimustes võib pankrotti viia paljud majandusoptimismi foonil suurt raha kokku laenanud ettevõtjad ja eraisikud. Suurlaenajad lootku vaid iseendale — kui võtsid laenu, siis riskisid, nüüd vaata ise — see ongi turumajandus.
Selles mõttes on riigi distantsilt vaatav positsioon halb. Riik suudaks aktiivse sekkumisega võib olla ära hoida suure pankrotilaine, tööpuuduse kasvu, eluasemete kaotusi ja muud negatiivset, kuid lihtsalt ei tee seda.
Hea on aga riigi konservatiivses käitumises ja suhtumises see, et kui riik jätab appi tõttamata uljastele laenajatele, siis ei pane riik ennast nende pärast surve alla ja suudab riigi funktsioone ka edaspidi täita. Riik ei pankrotistu ja säilib elujõulisena nende jaoks, kes tegelesid oma majandustegevuse planeerimisel täie mõistusega ja tasakaalukusega. Riik säilib töötava inimese jaoks, kes ei ole võtnud laenu, on teinud tööd ja kellel on põhjendatud ootus riigi kaitsele, pensionile ja sellele, et loodud väärtused liiglaenajate skeemide tõttu üldisesse sundmüüki ei satuks.
Vaadates tänast poliitilist reaalsust võib olla suhteliselt veendunud, et riik finantsskeemitajate apsakaid enda kanda ei võta ja seega ei ohusta meid ka pankrot Islandi moel.
