Õmblus: maailmalõppu Euroopa rahanduspoliitikas ei paista
1. Kullaärimees Alar Tamming andis mõista, et Euroopa uueks kriisiohuks on riikide võlakirjade kriis. Hetkel ostavad Euroopa rikkamad riigid, erainvestorid ja fondid hädasolijate võlakirju. Kas on näha võimalust, et see üksteise kriisist välja aitamine Euroopa sees viib meid totaalselt uppi ning kukutab eurotsooni või Euroopa Liidu?
Lihtsustatult käsitledes on Euroopal kaks võimalust - kas minna kapitalistlikku ehk turumajanduslikku teed pidi ja lasta liigselt laenanud ja kulutanud riigid nagu Kreeka, Iirimaa, Portugal võib olla ka Hispaania pankrotti. Teine võimalus on minna sotsiaalsemat teed pidi ja hakata neid rahaliselt välja aitama.
Esimesel juhul oleks euro tugev raha, kurss teiste valuutade vastu tõuseks ja keegi ei räägiks euro kui raha kadumisest. Võib olla peaksid küll lahkuma mõned riigid eurotsoonist. Usaldus raha ja rahapoliitka vastu oleks aga kõrge.
Teisel juhul sisuliselt ju tuuakse ringlusesse täiendavat raha. See otsus Kreeka puhul ka tehti ja see oli ka põhjuseks, miks euro kurss dollari ja mitmete teiste valuutade vastu langema hakkas. Turud hakkasid kartma, et kui eurotsoonis on palju väljaaitamist vajavaid riike ja kui igal juhul minnakse täindava raha tagamise teed, siis raha pakkumine suureneb oluliselt ja euro paratamatult kaotab oma väärtust.
Saksamaale meeldis aga tugev euro ja usaldus eurotsooni vastu ja see oli ka põhjuseks, miks Saksamaa vahepeal hakkas rääkima erainvestorite vastutuse suurendamise vajadusest, et erainvestorid, kes on riiklikke võlakirju ostnud peavad ka riski kandma ja osa rahast loobuma.
Kui ka minnakse jätkuvalt sotsiaalset teed pidi, see ei tähenda veel euro kadumist. Ilmselt ei peaks nõustuma nende analüütikutega, kes euro mõningase kursimuutuse korral kohe valuutasüsteemi kokkukukkumist prognoosivad. Saksamaa ja Prantsusmaa on võtnud kursi euro toetusele ja senikaua, kui need kaks riiki on taga, siis ilmselt euro kadumisest rääkima ei peaks. Äärmisel juhul tuleks kõne alla mõne ebadistsiplinaarse riigi lahkumine eurotsoonist.
Praegune poliitiline suund tundub olevat, et proovitakse leida kesktee. Ühelt poolt hoida euro ikkagi konservatiivse valuutana, kuid teiselt poolt ikkagi rahastada hättasattunud riike niivõrd, kuivõrd hädapärast vajalik.
Valuutade puhul tuleb aga jälgida veel nende suhtelisust. Euro on tugev või nõrk millegi suhtes. Eelkõige võrreldakse USA dollariga. Ameerika Ühendriigid on teatavasti läinud väga suure rahapakkumise kasvatamise teed, et sellisel viisil majandus käima saada. Seega USA rahapoliitika on palju „hullem”, kui Euroopa oma.
Kui ka USA dollar ja euro koos kolmandate riikide valuutade vastu - Jaapan, Austraalia, Kanada, ka Brasiilia - oluliselt nõrgeneksid, siis võiks neil kolmandatel riikidel tekkida probleem oma ekspordivõimega ja nad peavad üritama kaasa minna üldise devalveerumise lainega. Tegemist on lihtsalt konkurentsimänguga.
Eurotsooniga ei juhtuks midagi, kui üks euro oleks mingi aja pärast võrdne ühe USA dollariga. Paljud seda ennustavadki.
Üldiselt ei peaks olema seisukohal, et USA ja/või Euroopa Liidu rahapoliitikat kujundavad ebapädevad, kasuahned inimesed. Tegemist on ikkagi oma ala tundvate spetsialistidega, kes teevad teatud liiki majanduspoliitilisi valikuid. Igal majanduspoliitilisel valikul on oma kaasnevad kõrvalefektid, kuid need on paratamatud. Samas ikkagi proovitakse pidevalt jälgida, et liiga äärmustesse ei satutaks.
Hetkel ei ole küll kusagil päevakorral elektroonilise rahasüsteemi kadumist, et me peaksime hakkama arveldama suitsude, tangude ja Tavidist ostetud metalliga.
2. Ehk siis täpsemalt, kas on tekkimas riikide võlakirjakriis?
Kreeka probleemide korral ju räägiti võlakirjakriisist. Siis jällegi rahunes probleem vahepeal natuke maha. Kõik taandub sisuliselt usaldusele, kas investorid usuvad sellesse, et riigid suudavad endaga toime tulla ja võlakirju lunastada. Peamine usaldust kujundav asjaolu on see, kas võlakirjakriis laieneb Euroopa teistele riikidele või jääb ikkagi pidama ja üksikud komistajad aidatakse kenasti jalule.
Üheks võtmetähtsusega sündmuseks oli hiljutine Portugali võlakirjade müük. Kui keegi ei oleks võlakirju ostnud, siis oleks see olnud märk sellest, et investoritel on kadunud usaldus täielikult. Samas Portugali võlaoksjon läks hästi.
Seega on ikkagi mulje, et usk euro vastu on taastumas ja võlakirjakriis taandumas. Suhteliselt kiiresti ja jõuliselt. Loomulikult on Eurotsoonis veel probleeme, kuid probleeme on täna maailma enamikes riikides. Ka USA võlakirjade eest on juba aastaid hoiatatud, kuid ikkagi neid veel ostetakse ja hoitakse.
3. Kuidas ennetada hetkel vaid ohuna paistvat võlakirjakriisi, kui see peaks olema hetkel suund, mille suunas liigutakse?
Kahtlemata teatud võlakirjakriisi oht püsib. Oma majandamisega hätta sattunud riigid peavad kärpima ja oma riigis elu ümber korraldama. Majandust ei tohi eelarvekärbetega päris ära tappa, kuid üle jõu elada kah ei tohi. Seega riiklikud eelarvedistsipliinid on ikkagi esimene samm.
Teine samm on see, et Euroopa Liit ikkagi annab täiendavat abiraha ja sellega lunastatakse kasvõi võlakirju, et turgude usaldust taastada. See on järgmine meede ja selle miinuseks on kahtlemata euro kursi nõrgenemine teiste valuutade vastu ja turgudel uuesti algavad jutud euro kadumisest.
Kolmas samm on see, et mõned võlakirjad ka lastakse hapuks või mõni riik lähebki pankrotti. Euroopa Liit püsib edasi ja ka euro elab selle üle. Kuid väga suure tõenäosusega kolmandasse faasi ei jõuta üldse.
4. Mida võlakirjakriis võiks tähendada Euroopale ja Eestile? Hüperinflatsiooni, pankrotti?
Euro kui ühisraha kadumist karta ei ole. 10-20 aasta perspektiivis kindlasti mitte, keegi ei tea, mis tuleb 100 aasta pärast. Euro ei kao eelkõige seetõttu, et sellisel juhul peaksid kõik erutosooni liikmeid endale rahvuslikud valuutad tagasi tooma. Saksa marga tagasitulek tähendaks seda, et see oleks üks turgude lemmikvaluutasid ja selle kurss läheks taevasse. Selline kursitõus aga tapaks saksa ekspordi ja sealt tulenevalt ka saksa majanduse. Seda Saksamaa ei soovi. Teatud analoogia oleks ka prantsuse frangiga. Tulenevalt ülaltoodust on Saksamaa ja Prantsusmaa ühendanud jõud euro kaitseks. Kuid senikaua, kui need kaks riiki euro taga seisavad, euro ikka ei kao kusagile.
Euroopa Liit on praegu veel ikkagi riikide liit, kellel on omad eelarved ja oma õigus neid eelarveid kujundada. Senikaua, kui see nii jääb, senikaua sõltub iga riigi pankrot suuresti ikka selle riigi eelarvesuutlikkusest. Liiga pikalt ja liiga suurel määral üle jõu elada ei saa. Kes sellest aru saavad, need pankrotti ei lähe ja nende riikide võlakirjadega ka suurt midagi juhtuda ei tohiks.
Hüperinflatsiooni oht on siis, kui Euroopa läheb väga sotsialistliku abistamise teed ja hakkab raha liiga palju „juurde trükkima”. Samas ei ole selline areng aga liiga tõenäoline, sest üldine poliitiline hoiak on euro säilitamise suunas. Seega peetakse raha „juurde trükkimisega” teatud maal ikkagi piiri. Kasvõi mõne liikme pankrotti laskmise hinnaga.
Kui hüperinflatsioon ka peaks tekkima, mis on lihtsalt teoreetiline arutlus, siis on kaks varianti - inflatsioon proovitakse lihtsalt üle elada, sest teatud aja möödudes ja mõistliku majanduspoliitika jätkudes läheb inflatsioon alla või mõned riigid lahkuvad eurotsoonist, tekib uus olukord, euro hulka piiratakse ja inflatsioon kaob.
Mingisugust 2012 aasta maailmalõpu stsenaariumit, kus peaks ostma metalle, kütust tagavaraks ja konserve keldrisse, Euroopa rahanduspoliitikast küll hetkel ei paista.
Delfi Majandus saatis mitmele majandusteadlasele, -eksperdile ja - mõtlejale küsimused seoses võimaliku võlakirjakriisi tekkimisega Euroopas. Temaatilistele küsimustele paluti vastata Arengufondi eksperdil Heido Vitsuril, SEB peaökonomistil Hardo Pajulal, Tarkinvestor.ee loojal Kristjan Lepikul ja majandusteadlasel Jaan Õmblusel.
