Online-intervjuu: Sirje Potisepp: piima hind pigem tõuseb
* Lätlane.
Lugupeetud Sirje Potisepp,
Teame, et me elame globaliseerunud maailmas kõikelubava vabaturu tingimustes. Banaanid DelMonte mehe käest, liha Otse Andide nõlvadelt. Piima toodavad meile ilmselt usinad Poola vissid. Et liha ikka ilus välja näeks ja piim kuus nädalat külmkapis hapuks minemata seisaks, on nad täis topitud aineid, mis ilmselt hõlmavad kogu Mendelejevi tabelit kogu oma rikkuses.
Meie tervishoiu- ja toiduainetetööstuse vastutavad isikud ei jõua kõikidele uutele E-ainetele nii kiiresti kasutuslubasid vormistada kui neid juurde tekib, rääkimata süvenemisest sellese, mida nad endast kujutavad ning kas nad on ka meie põhjamaa rahvale kõhukohased.
Kui juba JeanPaulile St.PaPartiesist ja mr.Smithile Utah osariigist kõlbab, kuidas ta siis meile ei sobi!
Eetsi põllu- ja talumehed on näljasurma veerele globaliseeritud aga kauplustekett otsustab Eesti liha mitte müüa kuna pole piisavalt tulus.
Piima hinnale keevitati paar krooni juurde, tuues põhjuseks piima kallinemine maailmaturul.
Tule taevas appi, mida see maailmaturg siia puutub? Minge ostke Märjamaalt ja Harjumaalt ja Raplamaalt. Või tõstsid äkki meie talumehed oma müügihinnad nii kõrgele, et peab Poola piima järele vurama? Vaevalt. Monopolid dikteerivad , mis hinnaga poed müüvad ja sama monopol dikteerib , mis hinnaga talumees sedasama piima neile alandlikult pakkuma tohib tulla.
Kas olete piima hinna eurodes juba valmis treinud? Kui olete, andke rahvale ka teada! Soomes elades joon 3,5 % piima, mille liitrihind on aastate vältel olnud sama, 0,79€. Kange maa see Soome, maailmaturg ka ei kõiguta!
Hea lätlane!
Esiteks. Maailmaturg puutub piimatoodete hindadesse otseselt. Kui eksportturgudel nõudlus suureneb, siis hakkavad Eesti tootjad järjest enam piimatooteid eksportima. See aga tekitab nõudlust toorpiima järgi, mis omakorda viib toorpiima hinna üles. Kuna toorpiima hind ei muutu vaid eksportoodete osas võid kogu turul ühtlaselt, siis tõuseb ka koduturul müüdavate toodete omahind. Et tööstusel oleks mõtet koduturule müüa, tõstetakse loogilise jätkuna ka koduturu toodete hindu.
Ja teisest küljest. Toorpiima tootmine ei ole juba ammu ainult Eesti sisene äri. Täna liigub suur osa Eestis lüpstud piimast Leetu. Selle põhjuseks on, et Leedus on keskmine farm väga väike, piima kvaliteet halb ja toodetav kogus järjest vähenemas. Leedu piimakombinaadid maksvad Leedu tootjatele väga madalat piimahinda ja Eesti piimatootjale väga kõrget piimahinda. Keskmine hind tuleb kokku sobilik. Eesti piimatööstus aga peab kogu toorme eest maksma sama tasu, mis leedulased vaid väikse osa eest. Piimatootmine Eestis ei ole väikeste talunike ja vanaemade hobi. Piimatootmine on äri, farmid on Euroopa ühed suurimad ja nende omanikud on sageli välismaised investorid.
Soomes on 3,5% piima osa kogu turul müüdavast alla kümne protsendi. Enamik müüdavast piimast on kas 1,5% või rasvatu. 3,5% piima hinnad jäävad vahemikku 0,55-0,85 EUR/liiter. Rootsis toodetud piim on müügil kõige odavama hinnaga, Soome tootjate oma kallim. Sarnaselt Eestiga on ka Soomes piimast kujunenud kaubanduskettide nn. hinnaindikatsioonitoode. Kuna kõik kaubandusketid on huvitatud sellest, et nende ostukorv tunduks tarbijale konkurendist odavam, on ka seal käimas nn. "piimasõda", kus antud tootelt marginaali ei teeni keegi. Enne hinnasõja algust maksis sama piim kuni 0,95 EUR/liiter.
Seega – elage lätlasena Soomes edasi, kuid püüdke jätta meelde lihtne turureegel : hinna määrab turul nõudmise-pakkumise vahekord! Ja joogipiima puhul seob see kogu tarneahelat tootjast tarbijani.
* Kõigepealt tahaksin Teid tänada, et selle pideva surve all ikka vastu peate ja alati positiivne olete! Teiseks soovitus - tehke endale Facebooki konto ja suhelge läbi selle - kui inimesed ei ole anonüümsed, siis nad ei ole nii tigedad ... ja kolmandaks küsimus: mis Te arvate, kui palju tõuseks kauplustes toidu hind siis, kui müüdaks ainult nn puhast toitu, kuhu pole midagi kunstlikku sisse pandud? Kas meil oleks võimalik teha Eestist selline väike ökoriik? Tänan.
Hea küsija!
Kuna ole ise veendunud eesti toidu pooldaja, siis usun ja tean, millest räägin!
Vastaja püüan vastuseid anda korrektselt ja mitte langedes küsijate tasemele ega emotsioonidesse.
Mahetoodete tarbijad on kindel hulk inimesi ja tavatingimustes on mahetoodete tarbijad suhteliselt hinnatundmatud.
Kuigi üldised turukõikumised mingit vähest mõju mahetoodete tarbimisele avaldavad. Näiteks kui eelmisel aastal tavapiima hind langes, siis mõjutas see ka mahetoodete hindu.
Enamikus riikides on mahe joogipiima osakaal kõige suurem. Konjunktuuriinstituudi poolt läbiviidud uuringu kohaselt on piimatoodete osas pakkumist vähe veel mahejuustude osas. 1/3 on mahe piimatooted kallimad tavatoodetest poodides (kuid n. mahe kohupiim vaniljega koguni 42% kallim).
Pagaritoodete sektoril samuti võimalus kasvada ja olen isiklikult seda meelt, et nende toodete puhul võiks küll importtoodetelt turuosa ära võtta – näen siin võimalusi küllaga väikestele tegijatele. Maheleiva ja – jahu osakaal on viimastel aastatel suurenenud. Hinnad: maheleib 57% keskmiselt kallim tavatootest; mahenisujahu (püül) 3 korda kallim; maherukkijahu 2,6 korda kallim; mahekamajahu 59% kallim tavatootest. On , mille peale mõelda!
Mahekartuli ja – köögivilja müügikäive moodustas 2008.aastal kogu kartuli- ja köögivilja müügist vaid 0,5%. Näiteks maheporgandi hind 4,1 korda kallim tavaporgandist; mahepeet 4,7 korda kallim tavapeedist; mahekartul 2,1 korda kallim; mahekaalikas 2,7 korda kallim. Ehk et mahetoodang on kordi kallim tavatoodangust.
Kõige rohkem müüdi mahetoodetest 008.aastal mahepuuvilju ja –marju, maheliha ning maitse- ja ravimtaimi,teed.
Hinnalisad poodides (poode 2009.a. 130, kus müüdi mahetoodangut): mahelambaliha +77%, mahelihaveiseliha +40%, mahemesi + 55%, mahemunad 2,5 korda, maheastelpajumoos 15%.
Kogu toiduakaupade (sh import) jaekäibest moodustasid Eestis toodetud mahetooted 2008.a. 0,2% (2007.a. 0,2%), koos imporditud mahetoodetega 0,8-1% (150-200 miljonit EEK; 2007.a. 0,5% 93 miljonit EEK).
Mahetöötlemine areneb Eestis põhiliselt tänu väiketöötlejatele ja EL rahadele. Nõudlus pisut kasvab, mahetoodete jaemüügivõrk laieneb.
Usun, et siin on Teile infot küllaga! Samas vaadake, palju on tegelik turuosa ja palju sellest räägitakse – turuosa ja tegelik eelistus on pea olematu! Ja siin mängib kindlalt rolli toodete hind. Minu jaoks on kurb tõsiasi see, et mahetootmine on suuresti elustiil ning kahjuks selle kõik maksame kinni meie kui maksumaksjad, õigemini kõik EL maksumaksjad. Kui jätkusuutlik tegevus tegelikult on, näeme peale 2013.aastat kui igasugused EL toetused lõpevad. Üksikud tegijad on asja tõsiselt võtnud (Pajumäe talu, Saida farm jts.)
Mahetootmist kui elustiili saavad endale lubada kas väga väikesed riigid (mida Eesti on) või väga rikkad riigis (mida Eesti paraku veel pikka aega ei ole). Tarbijate elatustase ja ostujõud panevad asjad iseenesest paika ning meie maa areng peab ikka edasi minema mitte tagasi parsile. Traditsioonilised tööstused liiguvad iga päevaga tervislikumate toiduainete poole ja mujal maailmas ongi mahetoodete tootjad suuremad tööstused mitte väiketalud. Väiketaludel on oma koht toidulaua rikastamisel ja see jääb ilmselt igaveseks nii.
Seega – realistina ei näe paraku võimalusi ega vajadust Eestil olla maailmas rikas ökoriik, kuigi loodusliku poole pealt oleks meil veel üsna head tingimused!
Facebookis on olemas Eesti Parim Toiduaine fännileht, kuhu oleme toiduiante teemalist infot üles laadinud. Minul endal kahjuks aega ei ole, et Facebookis piisava järjekindlusega tegutseda.
* Mis loll jutt see " Vabariigi kodanikes" oli, et kaupmeestel pole ühtegi põhjust hinda tõsta?!
Põhjus on ju olemas - kasumi suurendamine!
Parandus, kaupmeestel on seda täna raskem teha, sest konkurents jaekaubanduses on läinud tihedamaks.
Samuti ei vastuta me kaubanduse tegevuste ja otsuste eest.
P.S. Mis loll kommentaar Teie poolt.
* Juhtusin telekast nägema, kus Te väitsite, et Eestis on kehtimas kord , mille järgi eurole üle minnes hindu ei tõsteta. Siit küsimus - kas Eestis turumajandus on lõplikult likvideeritud, et hinnad kõrgemalt poolt ette kirjutatakse? Kui kauaks need hinnad siis külmutatud on? Kas uusaastaööl on hinnad endised, aga hommikul kell kümme tohib juba muuta?
Euro üleminekul, mis on puht matemaatiline tehe ja ette on kirjutatud reeglid (ümardada 1 sendi täpsusega), ei ole põhjust hindade tõstmiseks. Edaspidised hinnakorrigeerimised üles- või ka allapoole on iga ettevõtte, asutuse, organisatsiooni või FIE eraasi. Kuid rõhutan veel kord – igal hinnakorrigeerimisel on omad konkreetsed põhjused ja lihtsalt niisama ei tee seda ükski ettevõtja, vähemalt toiduainetööstus, kes seotud nii põllumeeste kui kaubandusega.
* Mul oli kunagi olukord, kus viisime Liviko laborisse analüüsida Liviko taarasse villitud SAMAKA lahjenduse - vastus tuli üllatavaim mõeldavaist: EI OLE LIVIKO TOODE! - LIIGA PUHAS!
Kuidas selline olukord on võimalik? Kas antud asjaolu ei vii kohaliku kauba mainet alla? Kas mina ja minu sõbrad saavad usaldada jooke, mis vähimagi tarbimise järel teevad haigeks, kuid "välismaised" viinad kordades suurema koguse puhul ei tekita jääkprobleeme ning väljuvad Kehast ilma haigeks tegemata?
Millest järeldan?
Olen ise (mahl viinaga) kokteili sõber ning ka kogustega ei liialda - kuni 10cl õhtu jooksul, kuid kohalikust viinast on hommikuks jäljed ning "välismaisest" puuduvad.
Seega palun oluliselt tõhustada kohalikuks tarbimiseks toodetava alkoholi kvaliteedikontrolli.
Millal hakkab toimima analoogne süsteem nagu bensiinijaamadega, kus teostatakse pistelist kontrolli pidevalt?
Aitäh küsimuse eest!
1.Liviko eraisikutele analüüse minu andmetel ei tee.
Küll kontrollitakse aga kliendi poolt põhjusega tagastatud Liviko tooteid. Erinevate analüüside tulemusel on võimalik kindlaks teha, kas toode on ehtne või on pudelisse valatud sootuks muud alkoholile sarnanevat vedelikku. Oma vastuses väljendatakse selgelt, kas on tegemist
Liviko poolt toodetud tootega või mitte, kas toode vastab antud toote retseptuurile ja EL kehtivatele alkoholi kvaliteedinormidele. Selliseid hinnanguid nagu „liiga hea“, „liiga puhas“ jne. Liviko oma hinnangutes ei kasuta.
2.Alkoholitootmise kvaliteedikontrollist.
AS Liviko on toidutööstuse ettevõttena Veterinaar-ja Toiduameti järelevalve all. Lisaks on AS Liviko kui aktsiisikauba tootja ( sama nagu bensiini ja muu kütuse käitlejad) Maksu-ja Tolliameti järelevalve all. Riiklikud järelevalve inspektorid teostavad pidevalt kontrolli nii kasutatava tooraine kui ka valmistoodangu üle.
Eestis on olemas Riiklik Alkoholiregister, mis teostab kontrolli kõikide Eestis toodetud alkohoolsete jookide üle ja kinnitab vastavuse EL kvaliteedinõuete alusel.
Kõik alkoholitootjad peavad vastama nii toiduvaldkonna käitlemise seadustele kui ka aktsiisikauba käitlemise seadustele ( nii, et topelt kontroll ja järelevalve).
Siin vastus Meelise teisele küsimusele: millal hakkab toimuma analoogne süsteem nagu bensiinijaamadega?
Vastus: toimub sama moodi ja sama seaduse alusel ( „Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadus“ avaldatud Riigi Teatajas I, 2003, 2 ,17).
KOKKUVÕTLIKULT: Arvata võib, et tavatarbijana Te ei kujuta ette missuguse kadalipu peab tänapäeval tootjad läbi tegema, et ennast tõestada ja olla konkurentsivõimeline,
lisaks veel seadusekuulekas. Ilmselgelt on levinud arvamus, et teha võib kõike, kuid minu vastusest võite lugeda, kuidas tegelikult asjad käivad.
* Eesti Toiduliit valib igal aastal parimat Eestimaist toodet. Miks tehakse see valik ainult väheste firmade seast ja miks ei esita konkursile tooteid rohkem firmasid? Miks koondab Eesti Toiduliit ainult osa tootjaid? Sellisel konkursil võitmine on nagu ise endale auhinna välja andmine. Nt Liviko või A Le Coq.
Toiduliit valib tõesti juba 16 aastat Eesti Parimat Toiduainet.
Tootekonkursile saavad tooteid esitada kõik ettevõtted, kes täidavad konkursi tingimused (selleks on kindel reglement) ja avaldavad selleks soovi. Konkursil saavad osaleda konkursiel eelneva aasta jooksul (kuni märstikuuni) Eesti turule toodud uudistooted. Neid oli sel aastal 127. Parimad tooted valitakse välja hindamiskomisjoni poolt kindlate kriteeriumide järgi ja suurima punktisumma saanud toode ongi võitja. Hindamiskomisjoni liikmed ei tea, kes on Toiduliidu liige ja kes mitte – seda infot ei avaldata toodete kirjelduste juures. Hindamiskomisjoni ei tohi kuuluda ka Toiduliidu töötajad ega ettevõtete esindajad ega muud seotud isikud. Seda jälgime ja nii ausatel alustel saavadki valitud parimad tooted.
Samuti on Eesti Toiduainetööstuse Liit (Toiduliit) vabatahtliku liikmeksoleku alusel tegutsev mittetulundusühing, mis ühendab toiduainete tootmise ja töötlemisega tegelevaid eri tegevusalade liite, ettevõtjaid ning teisi selle tootmisharuga seotud juriidilisi isikuid. Toiduainete tootjad/töötlejad, kes vastavad põhikirjas sätestatule ja avaldavad soovi liituda Toiduliiduga, on tere-tulnud!
Loomulikult tehakse Toiduliidu liikmetele igasuguseid soodustusi, mis on ka üheks liitu kuulumise motivaatoriks.
* Viimasel ajal on väga kiires tempos tõusnud põhitoiduainete hinnad (piimatooted näiteks). Kaua ja kui kõrgele see tendents veel jätkub?
Toiduainete hinnad kujunevad konkreetsete kuluartiklite alusel. Tootmissisendite kallinemine on olnud pidev, samas pole eesti tarbijad näinud niivõrd odavaid toiduainete hindu juba aastaid. Selline tegevus saab kesta lühikest aega, kuid pole toidutoojate seisukohalt jätkusuutlik.
Mõned näited, mis hinda mõjutavad ja mis on olnud enamuses poliitilised otsused: taara EL keskmisest kõrgemad tagastusmäärad; pakendite EL keskmisest kõrgemad aktsiisitasud, kütuse (mis mõjutab koheselt transpordi hindu) – ja alkoholiaktsiisi pidev tõstmine riigikassa täitmiseks, energiaressursside kallinemine (seoses elektri vabaturu avanemisega alates 01.aprillist 2010 tõusis elektri hind tööstustele ja kaubandusele ca’ 40%; sama ootab ees lähiaastail tavatarbijat);tooranafta kallinemisest MI turul tingitud pakendite ja toidukilede kallinemine 10%; kaubanduse räige terror jne.,jne. Siin vast on , mille üle mõelda.
Konkreetsemalt piima hinnast ja seda mõjutavatest teguritest.
Esiteks. Maailmaturg puutub piimatoodete hindadesse otseselt. Kui eksportturgudel nõudlus suureneb, siis hakkavad Eesti tootjad järjest enam piimatooteid eksportima. See aga tekitab nõudlust toorpiima järgi, mis omakorda viib toorpiima hinna üles. Kuna toorpiima hind ei muutu vaid eksportoodete osas võid kogu turul ühtlaselt, siis tõuseb ka koduturul müüdavate toodete omahind. Et tööstusel oleks mõtet koduturule müüa, tõstetakse loogilise jätkuna ka koduturu toodete hindu.
Ja teisest küljest. Toorpiima tootmine ei ole juba ammu ainult Eesti sisene äri. Täna liigub suur osa Eestis lüpstud piimast Leetu. Selle põhjuseks on, et Leedus on keskmine farm väga väike, piima kvaliteet halb ja toodetav kogus järjest vähenemas. Leedu piimakombinaadid maksvad Leedu tootjatele väga madalat piimahinda ja Eesti piimatootjale väga kõrget piimahinda. Keskmine hind tuleb kokku sobilik. Eesti piimatööstus aga peab kogu toorme eest maksma sama tasu, mis leedukad vaid väikse osa eest. Piimatootmine Eestis ei ole väikeste talunike ja vanaemade hobi. Piimatootmine on äri, farmid on Euroopa ühed suurimad ja nende omanikud on sageli välismaised investorid.
Just praegu on MI turul piimatoodete hinnad tõusnud ja väike Eesti ei ole siin mingi mõjutaja, küll aga saavad tootjad küsida oma toodete eest natukenegi kõrgemat hinda.
Edaspidi võivad hinnad mõnevõrra tõusta, olenedes kõikidest teguritest, mis meid ümbritsevad.
Hinnatõusude ja –languste prognoosimine on tänamatu töö, mis ei sõltu pealegi prognoosijast, vaid konkreetsetest poliitilistest, majanduslikest otsustest ja konkreetsest turusituatsioonist.
* Mina arvan, et kaubandus ei peagi hindu tõstma, kasum tuleb ikkagi kõva. Kui EURO on 15 korda odavam, siis tunduvad ka kaubad odavad ja inimesed ei tunneta kauba tegelikku hinda. Seega ostetekse rohkem ja kaubanduse kasum suureneb. Toote hinnakujundusest on Kaubanduse juurdehindlus väga suur.
Teil on alati õigus omale arvamusele.
Kindlasti on siin psühholoogiline moment oluline, eriti raske on vanematel inimestel.
Kuid inimesed saavad 6 kuud ikkagi EURO hinna nägemisega harjuda, sest alates 01.07.2010 on selle esitamine kauplustes kohustuslik (mõned teevad seda juba praegu, näidates põhihinda EEK-des ja lisana EUR-des ) ja hinnad ei saa tarbijale märkamatult 15 x kallimaks minna.
Toiduainete hinnad kujunevad tarneahelas: tootja – töötleja – kaubandus ja tarbija. Kõige suurem jõupositsioon on tõesti praegu kaubandusel.
* Kas Eestis on Teie arvates tulevikku väikestele pagariäridele, mis kasutavad korralikku ja kohalikku toorainet ning toodang on vaba igasugustest säilitusainetest? Kuidas saaks riik neid toetada, et alustamine oleks kergem? EASi starditoetusest ei piisa kohe kindlasti. Kindlasti neil on oma tugev visioon ja missioon kui võtavd sellise asja ette, aga paraku ainult sellest ei piisa.
Jah, arvan, et väiketootjatel on võimalusi. Kuid lisaks heale tahtele on vaja teistest eristuvat tootearendust ja oskus ennast tarbijale huvitavaks teha (sõnum) ja panustada rahaliselt teavitamisse ja turundusse. Väiketootjad rikastavad meie toidulauda.
Toetusi väiketootjatele ja võimalusi on praegu küllaga – võtku riske, investeerigu ja tehku töökohti juurde.
* Miks viin ja õlu toiduainete hulka loetakse... väga imelik igatahes, alkohoolseid jooke toidu hulka arvata ning neile ka kõrgeid kohti parima toiduaine konkurssidel anda.
Toidu definitsiooni kohaselt on kehale energiat andvad toidud ja joogid toiduained. Samuti eritatakse tahkeid ja vedelaid toiduaineid.
Toiduliit kavatseb ka edaspidi välja anda Parima Alkohoolse Joogi tiitlit, eristades selgesti alkohoolsete jookide sektori toiduainetest. Me ei näe mingit põhjust eirata üht olulisemat, innovatiivsemat, konkurentsivõimelisemat ja ekspordivõimelisemat toiduainesektorit, mis on kuulsust toonud meile ka maailmas! Pole põhjust häbeneda ega eirata.
* Miks Eestis toit nii kallis on? Palun mitte vabanduseks tuua transporti.
Suhteline küsimus. Palun millega võrdlete ja palun mitte tuua näiteks Tšehhit.
P.S. Transpordikulu (mis seotud omakorda kütuse hinnaga) on hinnakalkulatsioonides üsna olulise kaaluga.
* Toiduainetetööstus on huvitatud, et tema toidud (toidulisandid) tekitaks sõltuvust (=oleks narkootilise toimega). Sest siis ostetakse neid rohkem.
Põhimõtteliselt on see võimalik, kuid mitte praktiline. Aju ergutada erinevate keemiliste elementidega on võimalik, kuid väga kallis tegevus. Ühe sellise preparaadi lisamisel võib toote hind tõusta samapalju kui toode ise maksab ja sellisel juhul ei ole tarbija huvitatud seda ostma, mis omakorda ei ole toidutööstuse huvi. Eestis selliseid aineid ei kasutata, kuna enamus selliseid aineid on EL keelatud.
* Sellistest lisanditest on sõltuvust tekitav toime teadaolevalt lihatoitude maitsetugevndajal. Ometi pannakse seda isegi "lastevorsti" sisse!
E621 e. naatriumglutaminaat ei ole teaduslike uuringute järgi sõltuvust tekitav lisaaine. Meieni pole vähemalt see info jõudnud. Nagu nimigi ütleb on ta maitse- ja lõhnatugevdaja.
Muuseas: eri lõhna- ja maitseaineid on üle paari tuhande ning nende hulka kuuluvad ka näiteks suitsutuspreparaadid.
Kas Te tõesti arvate, et kui E621 oleks kuidagi tervisele ohtlik, siis EL lubaks seda kasutada!? Võin Teile öelda, et kindlasti mitte.
P.S. Kuigi Teie teate kõike, julgen soovitada oma teadmisi ka algtasemel tõsta!
* Leian, et sellistel juhtudel peaks olema pakendil hoiatus - ettevaatust, narkootilise toimega lisand. (Nagu alkol.) Ei oska kommenteerida, kuna E621 ei oma narkootilist toimet.
* Kas olete suuteline seda läbi suruma või valitsevad Teie (ja meie valitsuse-viletsuse) üle inimesevaenulikud, iga hinna eest ülikasumit püüdvad töösturid.
Te peaksite ikka ise oma heade ettepanekute eest võitlema. Veelgi parem – tehke oma tööstusettevõte, tehke oma toode, kirjutage pakendile mida arvate ja proovige seda müüa omataolistele - Te teate ja oskate ju nii hästi! Sellisele küsimusele vast sobiv vastus küll.
* „Vabariigi Kodanikes“ väitsite, et euro tulekuga hinnad ei tõuse. Seda ma usun - ranged nõuded ja lubadused on piiramas.
Küsimus kõlab aga nii: Kas tunnistate avalikult ja vabandate, kui 31.dets 2011 seisuga on hinnad olulisel määral tõusnud. Pean silmas eelkõige toiduainete hindu, sest praeguses tööturu olukorras suudab suur osa tarbijaid tasuda vaid eluaseme ning toidukulusid. Tänan.
Hea küsija!
Viitasin Vabariigi kodanikes sellele, et lihtsalt eurole hindade ümberarvutamine, mis on puht matemaatiline tehe ja arvutamine, peab toimuma 1 sendi täpsusega, ei tohi tõsta kaubanduses hindu.
Vastus kõlab nii: kindlasti ei võta ma kaubanduse eest vastutust ega kavatse ka vabandada teiste tehtu või tegemata jätmise eest.
Küll aga tean seda suurepäraselt, et ükski toiduainetootja ei tõsta hindu lihtsalt niisama, vaid selleks peavad olema konkreetsed põhjused.
Veelkord: euro üleminekul, mis on puht matemaatiline tehe ja ette on kirjutatud reeglid (ümardada 1 sendi täpsusega), ei ole põhjust hindade tõstmiseks. Edaspidised hinnakorrigeerimised üles- või ka allapoole on iga ettevõtte, asutuse, organisatsiooni või FIE eraasi. Kuid rõhutan jällegi – igal hinnakorrigeerimisel on omad konkreetsed põhjused ja lihtsalt niisama ei tee seda ükski ettevõtja, vähemalt toiduainetööstus, kes seotud nii põllumeeste kui kaubandusega.
Toiduainete hinnad kujunevad konkreetsete kuluartiklite alusel. Tootmissisendite kallinemine on olnud pidev, samas pole eesti tarbijad näinud niivõrd odavaid toiduainete hindu juba aastaid. Selline tegevus saab kesta lühikest aega, kuid pole toidutoojate seisukohalt jätkusuutlik.
Mõned näited, mis hinda mõjutavad ja mis on olnud enamuses poliitilised otsused: taara EL keskmisest kõrgemad tagastusmäärad; pakendite EL keskmisest kõrgemad aktsiisitasud, kütuse (mis mõjutab koheselt transpordi hindu) – ja alkoholiaktsiisi pidev tõstmine riigikassa täitmiseks, energiaressursside kallinemine (seoses elektri vabaturu avanemisega alates 01.aprillist 2010 tõusis elektri hind tööstustele ja kaubandusele ca’ 40%; sama ootab ees lähiaastail tavatarbijat); tooranafta kallinemisest MI turul tingitud pakendite ja toidukilede kallinemine 10%; kaubanduse räige terror jne, jne. Siin vast on, mille üle mõelda. Et mille arvelt siis sisendite hinnatõus kompenseeritakse!?
Olen nõus, et praegu on tarbijatel raske, kuid neid probleeme tuleb lahendada läbi sotsiaaltoetuste süsteemi.
Konkreetsemalt piima hinnast ja seda mõjutavatest teguritest.
Esiteks. Maailmaturg puutub piimatoodete hindadesse otseselt. Kui eksportturgudel nõudlus suureneb, siis hakkavad Eesti tootjad järjest enam piimatooteid eksportima. See aga tekitab nõudlust toorpiima järgi, mis omakorda viib toorpiima hinna üles. Kuna toorpiima hind ei muutu vaid eksportoodete osas võid kogu turul ühtlaselt, siis tõuseb ka koduturul müüdavate toodete omahind. Et tööstusel oleks mõtet koduturule müüa, tõstetakse loogilise jätkuna ka koduturu toodete hindu.
Ja teisest küljest. Toorpiima tootmine ei ole juba ammu ainult Eesti sisene äri. Täna liigub suur osa Eestis lüpstud piimast Leetu. Selle põhjuseks on, et Leedus on keskmine farm väga väike, piima kvaliteet halb ja toodetav kogus järjest vähenemas. Leedu piimakombinaadid maksvad Leedu tootjatele väga madalat piimahinda ja Eesti piimatootjale väga kõrget piimahinda. Keskmine hind tuleb kokku sobilik. Eesti piimatööstus aga peab kogu toorme eest maksma sama tasu, mis leedukad vaid väikse osa eest. Piimatootmine Eestis ei ole väikeste talunike ja vanaemade hobi. Piimatootmine on äri, farmid on Euroopa ühed suurimad ja nende omanikud on sageli välismaised investorid.
Näiteks Soomes küsiti enne eurole üleminekut rahvalt, kas usute hindade tõusu. 76% vastas jaatavalt, 20% eitavalt ja 4% ei osanud midagi vastata. Tarbijate arvamus oli ka, et hinnad tõusevad oluliselt. Tegelikult tõusid hinnad jaanuaris’2002 statistika järgi Soomes 7%. Ehk et inimestel oli ootus hinnatõusuks olemas juba enne eurole üleminekut. Samuti on tarbijatel kalduvus mäletada hinnatõuse rohkem kui langusi. Hinnad tõusid paljude odavate toodete puhul (näiteks tassi kohvi hind) ja see mõjutas tugevalt üleüldist tunnetust hindade suhtes, kuigi üleüldine hinnatõus oli väike.
* Priit Lavits
Ettepanek: võtta kasutusele lihtne punktisüsteem lisaainete koguse määrajana 1-5 või 1-10 , mis näitaks lisaainete hulka põhitoote hulgas. See E de süsteem on liiga keeruline sellisel kujul jälgida. Siis pääseks ka kodumaine tootja esile, kes kasutab vähem lisandeid. Toit on oluline meie rahva arengus ja püsima jäämises. Paraku tundub küll olema nii, et välismaine kaupmees-tootja teeb mis tahab. Seda, et neil oleks meie rahava tervisest muret, ei näita küll tehtavad sammud ja valitsev kaubanduspoliitika. Rootsi pankade poliitika ajas siin majanduse greeni ja ühte suunda sama juhtub juhtunud toiduainetega- me lakume selle sodisöömise ja valet sisu sisaldavate telereklaamide mõjutust kaua. Toidu poliitika vajab tugevat visiooni ja siiski teatud osas tsentraalset sekkumist.
Lgp. Priit Lavits! Mõte on huvitav, kuid peame järgima pakendite märgistusel EL määrust, mis sätestab kogu kohustusliku info pakenditel. Siinkohal võiksid/peaksid tootjad hoolitsema selle eest, et selline info nende toodete osas oleks avalikult kättesaadav kasvõi näiteks internetis kodulehtedel. Muuseas, paljudel ettevõtetel see nii ongi.
* Toiduliit annb välja ristikulehe ja pääsukese märki.Miks on vaja välja anda kahte märki? Kas nende sisu on nii erinev? Kas ostja on teadlik, mida üks või teine märk tähendab?
Miks ei ole nendele märkidele reklaami?
Toiduliit ei anna välja nimetatud märke.
Toiduliidul on oma toidumärk „Eesti Parim Toiduaine“, mis on tootekonkursil võidetav märk. Lisainfo: www.toiduliit.ee
Tarbijate jaoks on Eesti Parim Toiduaine oluline Eesti päritolu ja kvaliteedinäitaja tootel.
Teie poolt küsitud toidumärkidel on oma kindel tähendus, lisainfo:www.epkk.ee
* Rahaomanikul on huvid, siis, kui suur osa toiduliidu ettevõtetest kuulub välis-, ehk mitte Eesti kapitalile?
Kui suur on Eesti toiduainetööstuse aasta kogumüük, kasum ja kui suur osa sellest kuulub väliskapitalile?
Toiduainetööstusi iseloomustab asjaolu, et käibe kasvuga ei ole seni kaasnenud
suurem kasum. Ettevõtted on olnud ja on sunnitud hügieeninõuete täitmiseks ja
tootmise kaasajastamiseks kogu aeg ja palju investeerima. Investeeringud vajalikud ka konkurentsis püsimiseks ja konkureerimiseks maailma vägevaimatega, kes ka kõik Eesti turul tegutsevad. Vaadake ka viimane Ärileht!
Samuti on lisandväärtuse kasv toiduainetetööstuses on olnud aeglasem, kui töötlevas tööstuses
tervikuna, seetõttu on tasapisi langenud ka toiduainetööstuse panus sisemajanduse
koguprodukti. Küllalt palju on endiselt teatud sektorites käsitsi tööd. Eesti toiduainete- ja joogitööstuste efektiivsus kasvas eriti kiiresti aastatel 2006-2007. Kasvutrendi näitas nii tööviljakus hõivatu kohta lisandväärtuse alusel, kui ka kogutootlikkus lisandväärtuse alusel.
Konkurents toidutööstuste vahel on väga tugev ja ellujäämisel on eeliseks mastaapsem ja efektiivsem tootmine, seetõttu ka ettevõtete ülesostmised ja ühinemised.
2005. aastal andis toiduainetööstus (edaspidi TAT) töötleva tööstuse toodangust 18%. Toodeti 2,9 miljardi EEK eest toodangut,millest 27% eksporditi (3,5 miljardit EEK).
2005 võrreldes 2004 kasvas tootmine 7% ning eksport 5%.
Kasum moodustas käibest 5%, kokku 819 miljonit EEK.
Investeeringuid põhivarasse tehti 2005.a. 1 miljard EEK.
2006. aastal toodeti toiduainetööstusettevõtete poolt kokku 14,9 miljardi krooni eest
toodangut, mis moodustab töötleva tööstuse kogutoodangust 17%.
Toiduainetööstuse kasum kokku oli 968 miljonit krooni, mis moodustas käibest keskmiselt
5,1%. Investeeringuid põhivarasse tehti 1,4 miljardi EEK eest.
2007. aastal toodeti toiduainetööstusettevõtete poolt kokku 16,9 miljardi krooni eest
toodangut, mis moodustab töötleva tööstuse kogutoodangust 16,7%.Statistika 2007. aasta kohta näitas jätkuvat müügitulu kasvu ja ennustas samas ka viimase seitsme aasta suurimat kasumit (1,247 miljardit EEK) s.o. 7,4% käibest. Investeeriti ligi 1,5 miljardit EEK.
2008. aastal tootsid toiduainetööstusettevõtted kokku 17,8 miljardi krooni eest toodangut, mis
moodustab töötleva tööstuse kogutoodangust 14,9%. Keskmine kasumi number ligi 5% kogu käibest.
2009.aastal toodeti kinnitamata Statistikaameti andmetel ligi 16 miljardi EEK eest. Kasumi numbrit veel ei tea ja karta on, et siin midagi rõõmustavat ega kadedaks tegevat avalikkusele pole. Eelneval aastal alanud hinnasõjad turul püsimiseks ja pidev kaubanduskettide hinnaterror on viinud osad ettevõtted olukorda, et tegevus pole jätkusuutlik.
Rahaomanik vaadaku veel lisainfot: www.stat.ee ja www.agri.ee ja MKM sisekaubanduse lingilt ning alati on ju võimalus ise toiduainetööstusega alustada. Toiduliit tervitaks Teid!
Me ei pea arvestust välisomanikele või eesti omanikele kuuluvate ettevõtete üle. Samuti on ettevõtete käekäigu kujundamine ikka iga ettevõtte omaniku otsus ja tahe. Kinnitada võin küll seda, et välisomanduses ettevõtted on suures ulatuses reinvesteerinud kasumid ka Eesti ettevõtetesse, seda võite näha eelnevalt väljatoodud numbritest. Sõltuvalt tarbija suhtumisest ja hoiakust, võib eestlastele kuuluvate ettevõtete toodang omada psühholoogilist lisaväärtust, mis polegi ju nii väheoluline!
* Küsimus Toiduliidu kummalise käitumise kohta. Miks pole Toiduliit kunagi sõna võtnud Eestimaise piiritusetööstuse kaitseks (Onistari toodang, tuntuim viin näiteks oli Y2K- nüüd kahjuks pankrotis) vaid on alati upitanud Liviko toodangut Eesti viina pähe , kusjuures on ju teada, et selles viinas on kodumaine ainult vesi ja üldse kogu Liviko piiritus on ju SULASELGE IMPORTTOODANG . Samaaegselt aga lasti südamerahuga põhja Eesti oma piiritusetööstused, kuna lollile tarbijale on tehtud aastaid ajupesu nagu Liviko viin ongi see õige Eesti viin (küsimus -Eesti viin millise ma piiritusest ?) Ja veel, kas EL -i normid üldse lubavad varsti Liviko toodangut Eesti viina või alkoholi nime all reklaamida , kuna üks EL-i seadus, mis varsti peaks kehtima hakkama lubab seda teha ainult siis, kui piiritus on kodumaine?
Minule kui teadlikule tarbijale on Liviko "Eestimaised viinad ja muu alkohol " igatahes alati olnud võltstoodang selles mõttes et pole kodumaine, kuna Eestimaise tooraine pähe müüakse Livikos ainult vett. Kahjuks näeb aga kõikjal parimate Eesti toiduainet hulgas seda IMPORTPIIRITUSEST VALMISTATUD LIVIKO TOODANGUT, mida reklaamitakse võltsilt Eesti viina pähe. Kuivõrd eetiline on taoline tarbija eksitamine?
Toiduliit on ikka sõna võtnud kodumaise toiduainetööstuse kohta ja kaitseks ning piiritusetööstus on üks toiduaine- ja joogitööstuse osa.
Päritolu määratakse koha järgi, kus tootele on antud suurim lisaväärtus – seega Eestis. Ega viina valmistamine pole lihtne mehhaaniline protsess, kus vesi ja piiritus lihtsalt kokku segatakse. Ja mulle tõesti ei meenu, et Liviko reklaamiks oma toodangut, et see oleks tehtud ainult ja ainult „Eesti piiritusest“.
Liviko puhul on tooaraine ostuks kindlad kriteeriumid. Reastan tähtsuse järjekorras:
-kvaliteet, kvaliteet ja ühtlane kvaliteet
-tarnekindlus (antud hetkel pole võimalik Eestist piiritust ostagi)
-hind
Lisa leiate allpool ülejärgmisele küsimusele vastusest.
* Miks ei tehta maitsvat ja korralikku vorsti sinki jne. Miks on vorstid hirmsa maitsega.
Ei saa Teiega nõustuda, poodides on korralikke sinke, vorste piisavas sortimendis ja igale rahakotile.
Kahjuks ei oska kommenteerida Teie hirmsat maitset! See, mis Teie jaoks on hirmus, võib kellelegile teisele väga meeldida…kõik oleneb maitsemeelest.
* Ka mind mõtleva tarbijana huvitab Liviko alkoholi küsimus. Miks tõesti Liviko toodangut näiteks Viru Valge näol reklaamitakse traditsioonilise Eesti viinana. Olin ka ise varem Eesti piiritusest toodetud Onistari Y2K tarbija. Nüüd aga kui Y2K enam ei müüda, ei hakanud ma loomulikult ostma Liviko x-maalt ostetud x-kvaliteediga importpiiritusest valmistatud alkoholi, vaid teiste maade garanteeritud kvaliteediga toodangut. Pealegi mäletan aastatetagust artiklit Eesti Ekspressis, kus ajakirjanik näitas veenvalt, et Liviko sisseostetav importpiiritus liigub väga kummalisi teid pidi ja võib olla kaheldava kvaliteediga. Ütlen ausalt, kui minu ettevõtte kohta oleks kirjutatud taoline artikkel ja ma tean , et käitun ausalt oleks ma ajakirjaniku kohtusse andnud.
Paraku jäi mulje, et kirjutati tõtt ja Liviko valis lihtsalt vaikimise tee lootes, et mida vähem kära seda kiiremini läheb asi meelest. Kõige selle taustal olen hämmingus, millist promot teeb Toiduliit Liviko kaubale, samas kui veel töötasid Eesti piiritusetehased ei kuulnud mina kordagi, et eesti piiritusest valmistatud toodangule oleks promot tehtud ja öeldud, et eelistage Eesti piiritusest tehtud alkoholi Liviko toodangule. Vastupidi ikka kõlas ainult Viru valge ja mu taoline.
Siit ka küsimus. Meenutage palun, millises artiklis või avalikus sõnavõtus olete te kordki maininud, et eelistage Eestimaisest toorainest valmistatud alkoholi imporditud toorainest toodetele. Ja veel küsin, kas nõustute Liviko juhtide arvamusega, et Eesti piiritus ei kõlvanud neile sellepärast, et oli kaheldava kvaliteediga?
Mina tean, miks Liviko nii vastas - sellepärast, et neil ei sobinud konkurentide (Onistari) käest piiritus osta ja sellepärast ei olnud näiteks Y2K viina kunagi müügil ka Selveri ketis, kuna Selveri ja Liviko omanikud ju kattuvad. Vaat nii eelistasid siis Eesti firmade eesotsas olevad eesti rahvusest ärimehed oma tegudega Eestimaist , lükates kõrvale Eestis toodetud piirituse. Halenaljaks on ka see, et Eesti piiritust tootva firma omanikud olid mitte Eesti rahvusest ettevõtjad vaid Eesti päritoluga vene ärimehed. Seega võib öelda, et eestlased ise hävitasid kodumaise piiritusetööstuse- kas nõustute sellega ja kui ei siis miks?
Tänan arvamuse ja küsimuse eest!
Toiduliit on Eesti toiduainetööstuse ettevõtete loodud liit, mille missioon on toetada ja edendada Eesti toiduainetööstust ja majandust.
Meie missioon kätkeb endas kaasvastutust Eestimaise toiduainetööstuse hea käekäigu eest. Kui Eesti toidutööstused on elujõulised ja jätkusuutlikud, annab see tööd ja leiba lauale Eesti inimestele ning loob pikemaajaliselt head eeldused kvaliteetse kodumaal toodetud toidu valmistamiseks. On veel eriti kiiduväärt, kui kodumaise kõrgelt hinnatavuse foonil arendab Eesti toiduainetööstus ekspordivõimeliseks.
Meie püüdluste täitumise vältimatu tingimus on tarbijate poolehoid Eesti oma tootjatele ja nende toodangule. Saame oma eesmärkide täitmisele tagasisidet kauplustest ja uuringutest pidevalt. Eesti inimeste selge eelistus on Eestis toodetud toit. Konjunktuuriinstituudi andmetel eelistab eestimaist toitu 70% tarbijatest ja usaldusväärsus kodumaise toidu suhtes on veelgi suurem – 87%. Me oleme nende arvude üle uhked!
Olen ise varasemalt töötanud ühes Eesti alkoholitööstuses (Liviko konkurendi juures) ja võin teile kinnitada seda, mida Te isegi tundute hästi teadvat. Selleks peab olema meister, et toota piiritusest kõrgekvaliteedilist ja kindlaks määratud maitseomadustega viina, mis pälviks nii tarbijate usalduse kui ka eelistatuse. Mul on hea meel, et selliseid meistreid leidub siin Eestis ja Eesti tööstustes. Kahtlemata on Viru Valge ja Vana Tallinn selgelt Eesti alkoholimeistrite töö tulemus ja kindlasti ka looming. Meistrite oskustel, teadmistel ja pühendumusel püsib ja edeneb kogu Eesti toiduainetööstus.
Muuseas. Mäletan ka seda aega, kui Liviko praeguste omanike poolt ära osteti ja turule toodi Lauaviin. See viin ei olnud nõutud mitte ainult odava hinna ja turvalisuse poolest, vaid ka sisu kvaliteedi poolest. Meid konkurente tegi see sel hetkel oi kui kadedaks! Ja tean, et selle firma toodang kvaliteedis järeleandmisi ei tee siiani.
Selleks, et eristada ja tarbijale teadvustada Eesti kohalikust toorainest valmistatud toiduaineid, on erinevaid võimalusi, kasvõi läbi toidumärkide. Viimane Toiduliidu poolt algatatud teavituskampaania oli koos kaubanduskettidega kleebistada lipukleebistega kauplustes toodete hinnasildid. Need tooted peavad olema valmistatud Eestis. See annab tarbijatele selge võimaluse ära tunda 100%-liselt kodumaal valmistatud kaup. Seda märki on võimalik laboratoorse ja sensoorse hindamise edukalt läbinud toodetele taotleda ja saada. Samuti annab toidumärk Eesti Parim Toiduaine tarbijale info siin toodetud tootest. Päris kindlasti olen korduvalt selgitanud Eesti Parima Toiduaine märgi tähendust ja andnud ka soovitusi nii lipumärgi kui Eesti Parima Toiduaine märgiga kaupade tähelepanemiseks ja eelistamiseks kauplustes.
Mis puudutab importtooraine kasutamist Liviko poolt, siis minu teada tehti see otsus kvaliteediargumendile tuginedes. Samuti on Liviko deklareerinud, et kui kohalik piiritus oleks kvaliteedi- ja hinnakonkurentsis võrreldav importtoorainega, siis eelistaksid nad kohalikku. Oleks vale eeldada, et tootmisettevõte, kes vastutab oma kauba kvaliteedi ja konkurentsivõime eest , valib kallima ja ebakvaliteetsema toormaterjali vaid seetõttu, et see on kohalikku päritolu. Jällegi tean omast käest, et Rakverel on probleeme piirituse kvaliteediga olnud kogu aeg ja ka kõrge kvaliteediga piirituse tootmiseks tuleb teha investeeringuid ja kaasajastada tehas. Vastasel korral konkurentsis ei püsi, mida oli ka näha.
Vabal turul on vabad võimalused valikuks kõigil ja nii on tänaseks tekkinud olukord, kus kõrgekvaliteetset toidupiiritust ei ole isegi kõige parema tahtmise juures võimalik osta.
Nõustun osaliselt öelduga, „eestlased ise hävitasid kodumaise piiritusetootmise“ piiritusetehase ja eelmiste tehaseomanike oskamatusega äri ajada tasemel (minu jaoks omanike rahvusel ei ole tähtsust, kui nad elavad Eestimaal). Mingil juhul ei nõustu nõudega osta kodumaist toorainet ja kõrgema hinna eest ainult seepärast, et tehas asub Eestis.
Ei oleks tohtinud omal ajal müüa piiritusetehast eraomandusse!
P.S. Te ei kirjutanud lõpuni lahti, miks tehased pankrotti läksid. Kas meelega või juba unustatud!?
* Eile õhtul oli vene kanalilt (venekeelne) saade, kus näidati toiduainete valmistamist tööstuses, E-sid, nende omadusi-ohtlikkust. Ka toiduainete tegelikke koostisi jne. Miks meil selliseid saateid ei ole? Toiduainetetöösturid-saastavalmistajad ei luba?
Teadmiseks saasta-kirjutajale!
Tööstused on tunnustatud ja kontrolli toestab praktiliselt iga- päevaselt Veterinaar- ja Toiduamet. Toiduohutus on Eesti ettevõtetes kõrgel tasemel, seda on ka ametkonnad tunnistanud. Lisaained peavad jääma seaduses esitatavasse normi, seda kontrollib Veterinaar- ja Toiduamet. Koostises peavad olema toodud välja lisaained, eraldi rõhutatult allergeenid, mida ka tehakse.
Ka Eesti kanalites on näidatud erinevate toiduainete valmistamisi, räägitud koostistest - nii, et püsige kanalitel!
* Kuidas saaks Eestis toodetud halvaa (kõva ja reeglina kaua müümata)
Leedu halvaa tasemele. On ju see idamaade maius meil ammu tuntud
ja varem oli lahtiselt, värskelt saadaval. Miks nii kergesti loovutame turuniši
lõunanaabritele?
Nagu ikka, pole erinevate tootjate maiustused kunagi päris ühesugused. Marmitoni halvaa võlgneb oma ainulaadse maitse ja konsistentsi tehnoloogiale, mis on säilinud läbi aastakümnete. Et halvaal ja halvaal on suur vahe, võib kogeda igaüks, proovides tugeva lõhnaga rohekatoonist päevalillehalvaad, heledat tooni tahhiinihalvaad või siis arahhisest valmistatud halvaad.
Marmitoni halvaa põhikomponendiks on arahhis ehk maapähklid. Nende halvaa eripäraks on tehnoloogia, millega tekitatakse „karamelliniit“ , mis teeb konsistentsi kiulisemaks, kui teistel tootjatel. Kaalutoode on küll muredam ja pehmem, kuid kilepakendisse pakendamisel surutakse mass vormimismasinas tihedalt kokku ja sellest siis natuke kõvem konsistents. Kaalutoodet on tänaseni võimalik osta Marmitoni tehasest, kuid kaubandus eelistab väikepakendit.
Eestlased armastavad meie enda halvaad. Seda kinnitab see, et Marmiton on turuliider. Kuus tarbitakse nende halvaad keskmiselt 10tonni, mis illustreerivalt tähendab ühte euroalust 100 grammist halvaad iga päev.
Ja eks tarbijatel ongi siin omad valikud – kellele milline toode ja kelle toodetud meeldib. Mina eelistan Marmitoni ja soovitan kaalutoodet otsima minna!
* Ootan pikisilmi kahjulike E-ainete keelustamist toiduainetes, et ei peaks pidevalt poodides luubiga ringi käima. Soovin poes osta puhast ja tervislikku toitu. Hea küll, mõned toiduained ju võiksid jääda, milles see hunnik E-aineid sees on, aga nendel olgu hoitaus peal nagu sigarettidelgi, et tervisele kahjulik. Ikka on see E651 kõikjal, samuti karmiinpunane ja krinoliinkollane, E 260 jne, jne. MA EI TAHA SEDA SAASTA, aga väga raske on seda endale ja oma lastele mitte manustada. Ah, olen ilmselt naiivne, et sellist asja üldse ootan.
Lisaainete teema on nii lai, et siin võime kirjutada lehekülgi. Tasub teada ja arvestada, et kõik E-d ei ole säilitusained!
Lisaaine on looduslik või sünteetiline aine,mida lisatakse toidule tehnoloogilisel eesmärgil. Lisaaineid kasutatakse näiteks toidu paremaks säilitamiseks (säilitusained), vajaliku konsistentsi saavutamiseks (stabilisaatorid, tarretavad ained,emulgaatorid), toidule atraktiivsema värvuse andmiseks (toiduvärvid) jne.
Lisaained jaotatakse nende päritolu järgi 3-ks:
• Looduslikud – ained, mis on eraldatud toidust (n. pektiin E 440 puuviljadest; karragenaan E 407 merevetikatest);
• Loodusidentsed ained – ained, mis ongi looduslikult toidus olemas, kuid mis on saadud sünteesi teel (n. antioksüdant askorbiinhape E 300 ning säilitusained sorbiin- (E 200) ja bensoehape E 210;
• Ained, mis on saadud keemilise sünteesi teel ja millel polegi looduses analoogi (n.asotoiduvärvid, mis võivad esile kutsuda allergilisi reaktsioone). Samas võin Teile öelda, et 2 aastat tagasi keelustati Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) poolt toiduainetööstuses teatud asovärvainete kasutamine. Keelustamise aluseks on pikaajalised teaduslikud uuringud, millega EL tasandil vastav amet igapäevaselt ka tegeleb.
Lisaainete kasutamise vajadus peab olema põhjendatud. See tähendab, et lisaained on lubatud vaid juhul, kui toidu omaduste parandamist või toiteväärtuse säilitamist ei ole võimalik saavutada muude tehnoloogiliste võtetega. Näiteks rasvarikaste toitude puhul ongi vaja kasutada antioksüdante, et kaitsta tooteid rasva rääsumise, maitse ja värvuse muutuste ning toiteväärtuse alanemise eest. Selleks kasutatakse sagedamini antioksüdandina askorbiinhapet E300 (C-vitamiini). Lihale ja lihatoodetele lisatavad säilitusained on nitritid (n. E 249; E 250) ja nitraadid (n. E 25;E 252), mis suruvad alla teatud bakterite, sealhulgas botulismitekitaja elutegevuse ja säilitavad samal ajal liha roosa värvuse. Jookides kasutatakse säilitusainena sorbiinhapet ja sorbaate (E 200; E 202 – E 203). Nii sorbiin- kui bensoehapet leidub looduslikult ka näiteks marjades.
Lisaainetel on Euroopa numbritunnus ehk E tunnus. E tunnus tähendab, et lisaaine on läbinud vastavad ohutuse hinnangud ja EL-s heaks kiidetud. Lisaained on jaotatud tulenevalt nende põhifunktsioonidest rühmadeks. Kõige enam toidus kasutatavad lisaainete rühmad on järgmised:
• Emulgaatorid,stabilisaatorid E 400 – E 499
• Antioksüdandid E 300 – E 399
• Säilitusained E 200 – E 299
• Toiduvärvid E 100 – E 199
Seega on igal lisaainel numbriline kood. Tähis E ja numbrikood viitavad konkreetsele keemilisele ühendile, mis on kantud toiduainetes kasutada lubatud lisaainete registrisse. Vastav koodsüsteem kehtib Euroopa Liidu maades. Tähis E (Europe) peaks olema ka lisaaine ohutuse garantiiks.
Selge on see, et naturaalsed ja tervislikud asjad olgu võimalikult ilma igasuguste lisaaineteta. Küll aga kasutatakse näiteks osade jookide valmistamisel säilitusaineid. Nende kasutamine tagab selle, et tarbija saab alati poest riknemata kauba ja kuna säilitusaineid kasutatakse toiduainetööstusest laiemalt, on nende kasutamise kogus seadusandlikult väga täpselt paika pandud. Seaduseloome eesmärgiks on arvestada maksimaalsete kogusega, mis inimene saab toitu tarbides. Kui tarbija eesmärgiks on saada ilma lisaaineteta tooteid, siis tähelepanelikult pakendit uurides, leiab ta igas kategoorias vastavaid tooteid.
Näiteks Aura mahlad ja nektarid, Limonaad, Kelluke, Aura vesi (ka kerge gaasi – ja maitsega sari Aura Plus).
Lisaks kehtib Eestis EL nõue, et kui toodetes on sees asovärvid, peavad nad kandma hoiatust – „..... võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele“.
Mul on hea öelda, et paljudes mittealkohoolsetes jookides asovärve ei kasutata, millele tarbijana olete viidanud. Otsige kauplusest – need tooted on olemas.
Näiteid veel. "Largo" jõhvikajoogi pakendil on küll koostisainete hulgas kirjas toiduvärvkinoliinkollane, kuid tegelikkuses on see juba 2007. aastast alates asendatud arooniamahlaga, mis annab samuti tootele ilusa punaka värvi. Vana kirjaga pakendid kasutatakse ära ning uutel seda värvainet enam kirjas ka pole. Oma otsuses asendada retseptuuris toiduvärv loodusliku mahlaga juhinduti just tervislikkuse ja looduslikkuse printsiipidest. AS " Largo" ei kasuta kunstlikke aroomi ega värvaineid ühegi oma toote puhul juba aastaid. Kuid tänu sellele osutuvad mõnedki meie tooted konkurentide omadest poeletil kallimateks. Kas olete tarbijana selleks valmis!? Kui jah, on tootja Teile tänulik.
Tavaline töötlemata toiduaine (piim, vesi, liha, juurviljad jne. ) on ilma lisaaineteta. Tooraine töötlemisel uueks tooteks kasutatakse lisaaineid (kordan üle: ja kõik E-d ei ole säilitusained!). Toiduainete valdkonnas on kõik lubatud kasutatavad lisaained tähistatud E-numbritega.
Enne kui lisaaine lubatakse EL-s kasutusele võtta, hindab selle ohutust põhjalikult EFSA (Euroepan Food Safety Association). Samuti on lisaainetele kehtestatud maksimaalsed kasutamise kogused ehk piirnormid toidugruppide kaupa, millest tootjad kinni peavad. Eestis kasutatakse just väikseimat lubatud kogust, kuid alati on see pakendil kirjas.
NB! Tasub teada, et pakendil märgitakse koostisosad kahanevas järjekorras s.t. suurim koostisosa kõige ees ja väikseim kõige lõpus.
Veel mõned näited elust. Moositootjad kasutavad:
Värvid – puhtalt tarbijate soov, tarbija ostab silmadega.
Paksendajad (tärklised, pektiinid – loodusliku päritoluga, aga töödeldud kas kuumuskindlaks, segamiskindlaks või ajas stabiilseks) seega E – numbriga. Ka moosisuhkur sisaldab poest ostes pektiini ja sorbaati.
Happesuse regulaatorid – sidrunhape, tsitraat, toode peab sobima sellesse keskkonda, kuhu teda lisatakse (jogurt, jäätis)
Ollakse seisukohal, et kaasaegsel tööstusel on võimatu toime tulla ilma, et ei kasutataks lisaaineid. Kahjuks tingib lisaainete kasutamise meie kaubandus, kaupmees viib toote müümisel oma riski miinimumini, kuna aeg pakendil on tema kasuks, kuid mitte tarbija. Samas ostab tarbija endiselt silmadega ja esteetilisus toiduainete puhul on tähtis tegur ning seda ka tulevikus.
Toiduainetööstus on võtnud suuna vähendada lisaainete sisaldust, kuid see võtab aega ja importkaup on ainult ootamas, millal meie toidukaubad riiulitelt välja langevad. Sest suurem osa tarbijad on kindlad, et E-ainete kasutamine (kogused) on kontrolli all ja hakkavad siis importtooteid ostma. Tegemist on keerulise probleemiga, aga tasapisi püüame leida lahendusi. Ka tänases raskes majandussituatsioonis tuuakse turule säilitusainetata või looduslike säilitusainetega tooteid, mis hinnalt kallimad. Aga Teie-suguste tarbijate näol saan aru, on võimalik vast tooted sortimentides säilitada.
Kõik asjad avaldavad tervisele ebasoodsat mõju, kui neid kasutatakse üle normi ja mõtlematult.
Seetõttu tasun lähtuda 4 toitumise põhiprintsiibist: mõõdukus, vastavus vajadusele, tasakaalustatus ja mitmekesisus ning süüa ohtralt puu- ja juurvilju.
Lisaaineid kasutame ohtralt ka koduses majapidamises (äädikat, sidrunahpet, soodat jms).
P.S. Soovitus saasta tänavalt tõesti mitte süüa, rääkimata lastele pakkumisest!
