Online-intervjuu: vastab Harri Moora

 (56)
Harri Moora
Pilt SEIT.EE kodulehelt

Pakendijäätmete kogumissüsteemi ja pakendite taaskasutamist puudutavatele küsimustele vastab Säästva Eesti Instituudi programmijuht Harri Moora.

Miks pudelimaks nii madal on? See soodustab prügi teket — kesse viitsib minna mitmeks tunniks kuhugi urkasse kümmet krooni saama (saadaks lapsed aga urgas on jube — saavad veel täid)…Miks see maksumärk sildi peal on? Silt ei ole ju pakend; see soodustab prügi teket — kesse tahab koguda kappi räpaseid purke, sest pesta ei julge kuna silt võib eemalduda.. Tundub, et pakendi hind oli kasulik peamiselt asotsiaalidele — või tõesti tagastatakse taarat nüüd rohkem, kui pudel 1 kroon maksab (enne 50 senti)? Minu arvates oli tegu de facto hinnatõusuga, sest pudeleid ostetakse sageli ka külla kaasa viimiseks..

Tagatisraha ehk pant peab olema piisavalt suur, et motiveerida tarbijaid oma pakendeid tagastama, ning samas piisavalt väike, et mitte mõjutada kauba lõpphinda (nt karastusjookide puhul). Kui vaadata tagastatud joogipudelite koguse kiiret kasvu (minu andmetel tagastati 2006. a esimese kolme kuuga pea sama palju pakendeid kui 2005. a kokku), siis võiks väita, et tänane pant motiveerib piisavalt pudelit tagastama. Kuigi kaupmehed kartsid tagatisraha kehtestamist, ei ole see mõjutanud ka nende jookide müüginumbreid. Selge on ka see, et kõiki rahuldavat panditasu pole võimalik kehtestada. Mida parem on inimese majanduslik järg, seda vähem saab tema jäätmesortimisharjumust rahaga mõjutada. Jääb üle loota, et koos majandusliku heaoluga kasvab ka inimeste keskkonnateadlikkus ja soov anda keskkonna heaks oma panus. Kui sellist soovi ei teki, siis on ju hea, kui keegi teine on valmis tema eest seda tegema. Kui aga võtta arvesse hindade tõusu ja majanduse kasvu, oleks otstarbekas lähiajal ka tagatisraha suurendada.

Miks on pandipakendi tagastamine tehtud ülimalt ebamugavaks ja sageli vastikuks? Sedasama limonaadipudelit, millel on kroonine pant, müüb mulle 10 kassat, ära aga saan ta “müüa” vaid ühe kassaautomaadi läbi, kus pean taluma teiste, sageli asotsiaalsete sabasseisjate aroome, haigusi ja parasiite. Miks osa kauplusi (näiteks RIMI) keeldub pakendeid vastu võtmast? Ma saan aru, et tegelikult eesti pandipakendi rida ei ole hoolitseda või vastutada joogipakendite vastuvõtmise eest poodides. Samas see mõjutab otseselt ka nende mainet. kuidas oleks võimalik tagada see, et poed täidaksid korrektselt oma kohust ja inimesel oleks mugav oma taara ära anda?

Pandipakendi tagasivõtmine on kaupluste kohustus. Pakendiseaduse kohaselt peavad kõik kauplused, kes jooke müüvad (v.a väikesed kioskid) pandipakendit tagasi võtma. Seega kui inimene läheb poodi sisseoste tegema, tagastab ta seal ka oma tühjad joogipudelid. Sellel põhimõttel toimib pandisüsteem Põhjamaades ilma probleemideta juba aastakümneid. Et aga pakendiseadus lubab kauplustel delegeerida pandipakendite tagasivõtu ka vahetus läheduses asuvatele kogumispunktidele, siis on paljud kauplused seda erandit kurjasti ära kasutanud. Halvemal juhul saadetakse inimesed mitme kilomeetri, vahel isegi kümnete kilomeetrite, kaugusel asuvasse taarapunkti. Kindlasti ei saa selline tava jätkuda. Kui muu ei aita, tuleb erandit lubav klausel seadusest välja võtta (selline ettepanek on pakendiseaduse muudatusena juba ka menetluses). Kindlasti peaks küsimusele senisest tõsisemalt tähelepanu pöörama ka kohalik omavalitsus, kellel on õigus kaubandusettevõtteid kontrollida. Elanike heaolu eest peaks ju seisma eelkõige kohalik omavalitsus. Hea on see, et suuremad jaemüügiketid on aru saanud, et oluline on klientide rahulolu nimel pandipakendi tagasivõtuga tõsisemalt tegelda.

Kas on plaanis võtta pandi alla ka veinipudelid ja klaaspurgid ja plastpudelid, mitte karastusjoogid? Kui jah, siis millal? nimelt seesugust pakendust ei taheta kuskil ja ometi on seda liikvel päris palju.. Miks ei saa ja millal saab pandipakendi märgiga tähistatud supi- ja moosipurkide armee? Kahju on neid klaasikonteinerisse viia ja hea, kui see klaasikonteiner üldse olemas on..

Pandipakendisüsteemi rakendati kõigepealt lahjade alkohoolsete jookide ja karatusjookide pudelite/purkide kogumiseks. Nende jookide tarbimine on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Just karastusjooke ja lahjasid alkohoolseid jooke tarbitakse enam väljaspool kodu ja nii kipuvad pudelid jääma loodusesse või lendama teeserva. Suure osa looduses vedelevast prügist moodustavadki plastpudelid, mille osakaal nii karastusjookide kui ka näiteks õlle puhul on pidevalt kasvanud. Pandisüsteem on ainus süsteem, mille kaudu on võimalik edendada klaasist korduskasutuspudeli kasutust. Klaasist õllepudeli kasutamine on aidanud piirata ühekorrapakendite (eelkõige plastpudeli) üha laiema kasutamise tagajärjel tekkinud jäätmekoguseid. Tulenevalt tehnilistest piirangutest (taaravastuvõtuautomaatide ehitus) sobib pandipakendi süsteem eelkõige joogipudelite ja -purkide kogumiseks. Mida suurem on pakendi kuju ja suuruse varieeruvus, seda rohkem on probleeme tagasivõtuga. Seetõttu on ka teistes riikides pandisüsteemiga kaetud eelkõige karastusjoogid ja lahjad alkohoolsed joogid. Kuna klaaspakendi kogumiskonteinerite võrgustik on Eestis suhteliselt pika aja jooksul toiminud ning ka inimestel on üldjuhul pikaajaline klaaspudelite sortimisharjumus olemas, võiks veinipudelid ja supipurgid viia ka edaspidi selleks ette nähtud kogumiskonteineritesse. Samas ei välista pakendiseadus, et tootjate/maaletoojate huvi korral oleks võimalik ka muud joogipakendid pandisüsteemi haarata.

Millisel moel lahendatakse nn. suuregabariidiliste joogikanistrite vastuvõtu probleem pakendiautomaatide ja ka taarakonteineritega seoses. See puudutab näiteks 5-liitriseid joogivee, nn. mehukatti, klaasipesuvee aga ka 3 liitrise(või ka suurem) klaaspurgi või pudeli pakendeid.

Pakendiseaduse kohaselt ei kehtestata tagatisraha üle 3-liitristele joogikonteineritele. See on ka loogiline, kuna suuremaid kanistreid ei ole tehniliselt (taaravastuvõtuautomaadid) võimalik tagatisrahasüsteemi kaudu koguda. Eraldi lahenduste loomine tagatisrahasüsteemi raames pole ka otstarbekas, kuna selliste konteinerite kogus võrreldes väiksemate joogipudelite omaga on tagasihoidlik. Suuremaid joogikanistreid saab aga viia pakendijäätmete kogumiskonteineritesse. Bensiinijaamades võiksid näiteks olla eraldi selgelt märgistatud konteinerid plastkanistrite (klaasipesuvedeliku jm kanistrid) kogumiseks, kuna just seal tekib suur kogus sellist puhast ja teisese toormena väärtuslikku pakendijäädet.

Miks ei märgistata näiteks nõudepesu- ja klosetipuhastusvahendite jäätmeid, mis on loodusele tunduvalt ohtlikumad? See teeb ju pakendijäätmete kogumissüsteemi mõttetuks ja looduse säästmisest ei saa juttugi olla. Enne uut seadust võeti kõike vastu.

Juhul kui pakendijäätmed on saastunud ohtlike ainetega (nt pooltühjad värvipurgid jms), tuleks need hoopis eraldi ohtlike jäätmete kogumispunkti viia. Kindlasti ei tohi neid visata pakendijäätmete kogumiskonteinerisse või tagastada pandipakendi süsteemi. Kohalik omavalitsus peab tagama, et elanikel oleks võimalus oma majapidamises tekkivad ohtlikud jäätmed tasuta ära anda. Suurema osa kodukemikaalide, sh puhastusainete tühjade pakendite puhul pole aga tegu ohtlike jäätmetega. Sellised pakendijäätmed tuleks viia pakendijäätmete kogumiskonteineritesse. Enne kehtiva pakendiseaduse vastuvõtmist 2004. aastal rändas suurem osa pakendijäätmeist prügilasse. Vastu võeti ainult joogipakendit peamiselt nurgatagustes taarapunktides, mis valdavalt asusid suuremates linnades ja asulates. Pudelikorjamisega tegelesid peamiselt asotsiaalid või siis eriti kõrge keskkonnateadlikkusega inimesed. Valdav osa elanikke oma pakendijäätmeid ei sortinud, kuna selleks polnud piisavalt motivatsiooni või polnud üldse võimalust neid jäätmeid ära anda.

Deformeerunud õllepurkide ja limonaadipudelite vastuvõtust keeldumine on ju absurd, miks seda tehakse? Need pressitakse lõpuks ju nagunii laiaks..

Tagastatavaid pandiga joogipakendeid peab olema võimalik tuvastada ja loendada, et tõendada nende süsteemi kuulumine. Kogu süsteemi muudabki ausaks ja läbipaistvaks pakendite loendamine triipkoodide järgi. Sellisel juhul omab pandiorganisatsioon ülevaadet, millised pakendid on turul ja kui palju neid on tagastatud, seega on ka kindel, et liitunud ettevõtted on oma pakendiseadusega ette nähtud kohustused ausalt täitnud. Ainult selge aruandluse tõttu on võimalik hallata ja välja maksta raha pakendite kogujatele ja tagada, et taaskasutusse on saadetud nõutud hulk materjali.

Miks ei ole muu pakend nagu paber, kilekotid, plasttopsid jne maksustatud?

Pakendiaktsiisi seaduse kohaselt on pakendiaktsiisiga maksustatud ka paber-, plast-, metall- jm müügipakend (nt kilekotid, plasttopsid). Enamik ettevõtteist on küllaltki kõrgest pakendiaktsiisit vabastuse saamiseks sõlminud lepingu ühega kahest Eestis täna akrediteeritud taaskasutusorganisatsioonist (ETO, EPR), kes koguvad pakendijäätmeid kogumiskonteinerite võrgustiku kaudu.

Kas on plaanis juurutada muu pakendimaterjali kogumise süsteem? Pean silmas plastikut, metalli.

Muu pakend kogutakse täna nn segapakendikogumissüsteemi kaudu, mis põhineb pakendijäätmete kogumiskonteineritel.

Tahaksin teilt küsida pandisüsteemi üleüldise mõtekuse kohta. Eestis on teadupärast 3 pakendite taaskasutusorganisatsiooni, millest 2 tegelevad mitte pandipakendiga. Pandiga tegeleb OÜ Eesti Pandipakend (EPP) ja mitte pandiga koormatud pakenditega televad 2 pakendiorganisatsiooni- MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO)ja MTÜ Eesti Pakendiringlus (EPR). Alljärgnevalt toon ära mõned kahe süsteemi võrdlusmomendid. PAKENDITE KOGUMISSÜSTEEM ETO JA EPR arendavad üksteise võidu välja üleeestilist pakendite kogumiskonteinerite võrgustikku, kuhu kõik soovijad saavad oma pakendid ära visata. Kahe organisatsiooni peale kokku on Eestis ca 2500 pakendikogumise konteinerit ja kogumisvõrk katab kogu Eestit. Pakendikonteinerite kogumissüsteem kokku (3000 konteinerit) maksab kokku ca 25 miljonit krooni. Vajaliku suurusega taaraautomaatide süsteem (ca 1000 taaraautomaati) maksab kokku ca 200 miljonit ehk 10 korda rohkem kui pakendikonteinerite kogumaksumus PAKENDITE VEDU Konteineritest kogudes veetakse pakendeid hulgi, kokkusurudes jne. Konteineri juures ei valva keegi kunagi kas konteinerisse ikka õiged pakendid pannakse. Taaraautomaatidest veetakse pakendeid kottidega (mõtetu kottide kulu) seejuures ei pressita pakendeid kokku ehk veetakse õhku. Iga taaraautomaati teenendab põhimõtteliselt 1 inimene, kes sealt pakendeid minema veab, kotte sätib, ummistusi likvideerib jne. ORGANISATOORNE EFEKTIIVSUS ETO ja EPR suunasid kahepeale 2006.a. jooksul pakendeid taaskasutusse ca 50 000 t pkendijäätmeid, EPP (Eesti Pandipakend) suunab pakendeid taaskasutusse ca 5 000 t ehk siis ca 10 korda vähem kui teised organisatsioonid kahepeale kokku. ETO ja EPR käive 2006.a. oli ca 90 miljonit krooni. EPP käive 2006 on ca 200 miljonit krooni. Kahe süsteemi rahalise ja koguselise efektiivsuse erinevus on siis ca 20 korda Eesti Pandipakendi kahjuks. MUU Ajakirjandusest on läbi käinud, et Eesti Pandipakendi sorteerimisteheas maksis 20 miljonit krooni ja seal töötab ca 70 inimest. Milleks on vaja investeerida seadmetesse, mis ei loo uut väärtust? Seadmete ainus mõte on üle lugeda pudeleid. Ja seejuures hoitakse rakkes 70 inimest. Pandisüsteem on süsteem, mille kohta on hea rääkida, et teistel pole aga tegemist on ka ülikalli ja ebaefektiivse süsteemiga.

Kindlasti ei ole õige võrrelda pandisüsteemi ja nn segapakendi kogumissüsteemi tõhusust ja kulusid, nii nagu seda on teinud küsija. Vaatamata sellele, et eri huvipooled on seda kogu aeg püüdnud teha. Mõlemal süsteemil on omad tugevad ja nõrgad küljed. Eelnevates vastustes juba esile toodud põhjendustest lähtuvalt on oluline eraldi tähelepanu pöörata joogipakenditekogumisele. Pandisüsteemi rahaline stiimul võimaldab jõuda väga kõrge tagastusprotsendini (täna tagastatakse Eestis üle 90% klaasist korduskasutuspudelitest ja ca 75 % plastpudelitest). Kogumiskonteineritega kogudes pole Eesti tingimustes nii kõrget joogipakendi kogumisprotsenti võimalik saavutada. Kõrgete tagastusprotsentide juures on pandisüsteemi ühe ühiku kogumiskulu kindlasti väikesem konteinerkogumissüsteemi omast. Pandisüsteem annab võimaluse ka hõreasustuspiirkondades elavatel inimestel oma joogipakendid ära anda. Kogumiskonteineri paigutamine igasse metsakülla ja selle regulaarne tühjendamine läheks palju kallimaks. Konteinerkogumissüsteeme haldavad taaskasutusorganisatsioonid on seniajani valdava osa pakendijäätmetest kogunud otse kaubanduskeskustest või ettevõtetest. Sealt saab suure koguse puhast materjali kergelt kätte. Kuna elanikkonnalt pakendijäätmete kogumine on palju kallim (järelsortimise vajadus, lisatranspordi vajadus, materjali madalam kvaliteet jne), siis pole taaskasutusorganisatsioonid elanikkonnalt pakendijäätmete kogumise süsteemi arendamisest eriti huvitatud. Valdav osa konteinerkogumissüsteemi pakendijäätmetest käib samuti läbi sortimistehase (jäätmekäitlejate investeeringud). Pole ka saladus, et kohati on otstarbekam viia pakendikonteineri sisu otse prügimäele. Seega ei saa me täna elanikkonnale suunatud konteinerkogumissüsteemi kõrgest efektiivsusest veel rääkida.

Kas kavatsete laiendada või parendada pakendite korjamispunktide levi ning kuidas te seda teha kavatsete?

Seda peaks küsima taaskasutusorganisatsioonide käest. Kindlasti pole taaskasutusorganisatsioonide korraldatud pakendijäätmete kogumiskonteinerite võrgustik täna piisav. Seda isegi mitte linnades, maapiirkondadest rääkimata. Kui pandiga joogipudelite äraandmiseks kauplust/taarapunkti otsida on inimesel veel mingi valmisolek, siis muude pakendijäätmetega mööda linna ringi joosta ei soovi vist keegi.

Või on teil kui kahtlemata eksperdil soovitada koht, kus saab pakendi kiiresti ja meeldivalt ära anda? Kas te ise ka annate pakendeid tagastamisse ja KUS???

Tagastan oma pudelid mõne suurema kaubanduskeskuse taaravastuvõtuautomaati. Näiteks on Ülemiste Keskuses üks moodsamaid taaravastuautomaate, kus mul pole kunagi kulunud üle 5 minuti.

Millisesse parteisse kuulute? Millist parteid toetate? Kas “Pandipakend” on finantseerinud-toetanud mõnda parteid? Kui, siis millist?

Olen parteitu. Iseseisva keskkonnaeksperdina (töötan Säästav Eesti Instituudis) pole mul ka vajadust parteistuda.

Milline oli “Pandipakendi” kasumimarginaal? PS. Monopoolne firma peab vist vastama ega tohi vastusest kõrvale hiilida?

Vastavalt pakendiseaduse nõuetele ei tohi taaskasutusorganisatsioon k.a Eesti Pandipakend olla kasumit taotlev organisatsioon. Taaskasutusorganisatsiooni ülesandeks on korraldada pakendiettevõtjatele pandud taaskasutuskohustus võimalikult efektiivselt ja väikeste kuludega. Seetõttu reinvesteerivad organisatsioonid kasumi pakendite kogumise ja taaskasutamise süsteemi arendamisse. Mida paremini on taaskasutusorganisatsioonis esinadatud pakendiettevõtjate huvid ning mida suurem on organisatsiooni liikmeskond, seda väiksem on võimalus, et raha süsteemist proovitakse “välja kantida”. Kui konteinerkogumissüsteemide puhul on ka teistes riikides näiteid konkurentsi olemasolust, siis üleriigilised pandisüsteemid põhinevad tavaliselt ühel organisatsioonil. Kujutage ette, kui Eestis oleks mitu pandisüsteemi. Kõigil neil oleks erinev märgistus, oma vastuvõtusüsteemid (taaravastuvõtuautomaadid jm). See eeldab ka tarbijatelt oma pudelite sortimist vastavalt sellele, millise organisatsiooni alla pakend kuulub. Kunagi ei või olla kindel, et kauplus/taaravastuvõtuautomaat ikka kõiki pudeleid aktsepteerib. Kaupmees peaks tagastatud pakendid sortima erinavatesse kottidesse vastavalt pandiorganisatsioonile. Seega oleks tegu suure segadusega ja mitmekordsete lisakuludega.

Miks üldse pakendite kogumine kasulik on? Mis nende pakenditega edasi tehakse? Olen kuulnud, et plastpudelitest tehakse hiljem sukkpükse — kas see vastab tõele? Pakendijäätmete (plast, metall, klaas jt materjalid) näol on tegu loodusressurssidega, mida on võimalik edukalt taaskasutada. Näiteks kogutud plastpudeleid kasutatakse sünteetilise kiuna laialdaselt tekstiilitööstuses (k.a sukkpükste tootmises), alumiinimpurk sulatatakse ümber uueks purgiks ning klaaspudelist toodetakse uusi pudeleid. Seega mida rohkem me pakendijäätmeid suudame koguda ja taaskasutada seda vähem on meil vaja loodusvarasid kulutada ning seda vähem on meie elukeskkond prügistatud.

Kas keegi on uurinud, kui kaua mingi materjal looduses laguneb? Näiteks alumiiniumpurk, klaas või plastpudel. Mis siis loodusega juhtuks kui keegi seda prahti ära ei korjaks?

Täpset vastust pole võimalik anda, aga näiteks plastpudel võib looduses püsida aastakümneid ja isegi aastasadu. Halvimal juhul pole jäätmelasu alt enam loodust nähagi. Reostatud on nii veekogud kui ka pinnas. Loomad ja linnud söövad sisse plastijäätmeid. Ummistuvad kanalisatsioonisüsteemid ja jõed. Sellist pilti võib täna näha Aasia riikides, näiteks Indias jm, kus puudub tõhus jäätmekäitlussüsteem.

Lõpetuseks selgitus neile, kes minu nime üle arutlesid. Ehavere veski kuulus mu vanavanaisale, Harri Moora oli mu vanaisa ja Tanel Moora on mu isa.

Harri Moora on lõpetanud Tartu Ülikooli Geoloogia ning Lundi Ülikooli Keskkonna juhtimise- ja poliitika erialal. 1998. aastast alates on Harri Moora töötanud Säästva Eesti Instituudi programmijuhina ja viinud läbi pakendijäätmete kogumissüsteemi uuringuid ning osalenud erinevate jäätmeid puudutavate õigusaktide väljatöötamisel.