Sellele juhtis kella 14.25 ajal lõunapausilt naastes tähelepanu ka kohtunik Kristina Väliste, paludes prokuratuuril öelda oma tunnistajatele edaspidi, et nad oleks 15-20 minutit varem kohal. Ka siis oli istungi jätkumine nihkunud pool tundi edasi, sest kella 14 ajal selgus, et üks tunnistaja oli haigestunud ja info selle kohta ei olnud prokuratuuri jõudnud. Juba päeva alguses olid prokurörid öelnud, et kaheksast tunnistajast jõuab kohale seitse.
Pealelõunanegi arutelu kestis vaid tunnikese, kuna reaalselt ütlusi andma jõudis kolmest tunnistajast üks. Päeva viimased tunnistajad, Ain Kaljuranna naiseõde Ene Trallmann ja tema abikaasa Aivar Trallmann keeldusid ütluste andmisest. Kui esimene tõi põhjuseks, et keeldub tunnistuste andmisest, kuna see võib süüstada tema lähisugulast, õemeest Ain Kaljuranda, siis teine tõi põhjuseks, et võib seeläbi süüstada iseennast.
Kui Ene Trallmann sai võrdlemisi kiiresti tunnistajapingist lahkuda – kuigi siin pidid nii prokuratuur kui ka kohtunik näpuga kriminaalmenetluse seadustikus näpuga järge ajama, et veenduda, et ka nii õe või venna abikaasa on selle määratluse järgi lähedane isik –, siis Aivar Trallmanni puhul see asi nii lihtsalt ei läinud. Väitlusesse selle üle, et mis see siis täpselt on, mis teda süüstada võib, sekkusid lõpuks ka kaitse advokaadid, kelle sõnul juba sellekohased küsimused rikuvad isiku enesesüüstamise privileegi.
Kuigi seejuures kinnitas prokuratuur, et asja eeluurimise käigus antud ütlusi silmas pidades ei ole Trallmannil põhjust enda pärast karta – sellepärast otsustatigi teda asja kaasata pigem tunnistajana –, kinnitas Ain Kaljuranna kaitsja Paul Keres, kes oli tutvunud eeluurimise käigus antud ütluste protokolliga, et Trallmanni hirm on põhjendatud.
Kummagi osapoole väited kohtunikku küll ei veenanud – Väliste sõnul ei olnud ta rahul olukorraga, kus osapooled olid kohtueelses menetluses antud tunnistusi näinud, aga kohus pidi pimeduses kobama –, kuid tal ei jäänud lõpuks muud üle, kui tunnistajal minna lasta. Siiski rõhutas ta, et küll keegi lõpuks võtab seisukoha, kas Trallmannil oli enesesüüstamisele viidates piisavalt alust ütluste andmisest keelduda või mitte. „Täna teadmata, kes,” märkis Väliste.
Võimalik ütlustest keeldujat vastutusele võtta
Nimelt on võimalik sellisel juhul, kui mõni osapool – antud juhul tõenäoliselt prokuratuur – peab seda piisavalt põhjendatuks, alustada eraldi kriminaalmenetlust selle välja selgitamiseks. Samas oli prokurör Denis Tšasovskih juba varasema arutelu käigus märkinud, et nende arvates ei ole kriminaalmenetluse alustamine antud juhul proportsionaalne meede.