Tänapäeva tihedas konkurentsis pakuvad tööandjad erinevaid motivatsioonipakette. Uued ja edumeelsemad ettevõtted köidavad paindliku tööajaga, kodutöö võimalusega, uudsete kontorilahendustega, ettevõtte osakute jagamisega, lisapuhkuse, tervisepäevade, heategevusprogrammi ja tööandjapensioniga. Mis see on? See on turvatunne. See võimaldab anda peaaegu 100% tööle, sest töötaja teab, et ta saab vastu peaaegu 100% isiklikku elu.

Ühised kasud ja maksuvõit

Turvatunnet vajame nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis. Inimestele on oluline võtta ootamatuse korral vaba päev või kaks, pühenduda lähedastele. Samuti on oluline turvatunne kaugema tuleviku ees. Oluline on omada kompetentse ja rahalisi sääste, et osata tulla toime loomulike suunamuutustega, sealhulgas vananemisega. Kuidas tööandja sellesse panustada saaks?

Üks võimalusi on tööandjapension, mis on ettevõtte võimalus öelda, et hoolime töötajatest ja tahame, et tööeluaastad paneksid aluse nii ettevõtte kui ka töötaja pikaajalisele heaolule. Töötaja pensionile jäädes eeldame, et ettevõte ei kaota sissetulekus. Loomulik oleks eeldada sama ka pensionile jääva töötaja suhtes.

Alates 2012. aastast saavad ettevõtted varasemaga võrreldes töötajate pensioni kogumisse soodsamalt ja lihtsamalt panustada, kuna III samba sissemakselt ei pea tööandja pidama kinni füüsilise isiku tulumaksu. See on oluline rahaline võit.

Illustreerin seda võimalust ühe lihtsa näitega. Ettevõttes x makstakse tulemustasu brutopalga summana 100 000 eurot. Kogukulu ettevõttele on koos maksudega ligi 134 000, töötajad saavad kätte umbes 77 000. Tehes makseid pensionifondi summas 77000 on ettevõte kulu koos maksudega 107 000, võit on 27 000.

Eeskuju põhjanaabritelt

Eelnevalt toodud näide on Eestis alles harv nähtus, kuna tööandjapensioni maksmine on lapsekingades. Eestis on tööandjapensioniga liitunud mõned riiklikud institutsioonid, haiglad ja edumeelsemad IT-ettevõtted. Luminor (eelnevalt Nordea) oli Eestis üks esimesi, kes juurutas tööandjapensioni oma töötajatele.

Põhjamaades on olukord aga teine ning eeskuju tasuks võtta näiteks meie läänenaabritelt Rootsist. Seal on tööandjapension pea iga töösuhte lahutamatu osa ja selle vabatahtlik maksmine on väga levinud, sest tööjõud ootab ja hindab seda. Näiteks suunatakse Rootsis I ja II sambasse 23% inimese palgast ning tööandjapensioniga, mida seal nimetatakse II sambaks, on liitunud 90% töötavatest inimestest.

Kuidas suhtutakse tööandjapensionisse Eestis?

Uurisime inimeste ja tööandjate ootusi ja suhtumist tööandjapensionisse 2017. aasta suve hakul. Üle poole vastanud inimestest (58%) sooviks, et tööandjad neile lisapensionit maksaks. Vastanud tööandjatest vaid 3% seda täna Eestis pakub.

Ekslikult arvatakse, et tööandjapensionit on keeruline rakendada, sest see läheb ettevõttele kalliks maksma ning ka maksusoodustusest ei teata kuigi palju. Samuti arvatakse sageli, et tööandjapensionit kogub tööandja ise, mitte et tegu on maksetega töötaja pensionifondi. Paljud oletavad, et see hüve peaks olema seotud nt tööstaažiga. Müüte on palju.

Loogiliselt mõeldes peaks tööandjapension olema üks motivatsioonipaketi alustest. Inimestel on selleks ootus. Ka põhjanaabritelt näeme, et tööandjapensionist on oluline töö tegemise motivaator, kuna tuleviku kindlustamiseks ei piisa ainult riiklikust pensionist ja tööandja saab täita tühimiku töötaja tuleviku kindlustamisel.