Õpibuss vurab Eestimaal ringi
Proua Laine seisab raamatukogu uksel ja silmitseb kriitiliselt värvilisi teatmevoldikuid. Elust, inimestest, ilmast ja poliitikast on tal palju rääkida, aga õppimise kohta ütleb otse: „Mis nüüd mina, vanainimene, enam! Õppima peavad ikka noored, mina ei mäleta natukese aja pärast sinu nimegi enam.”
„Aga ehk õpiksite naabrinaistega kaltsuvaipa kuduma või korraldaksite lugemisõhtuid?” küsivad õpiidee maale toojad. Sest ega õppimine tähenda ju klassiruumis konutamist või raamatutarkuse päheajamist. Ei saa, silmad ei näe ja… ah, mis ma siin seletan, rehmab Laine käega ja asutab end minekule.
Teine proua, kolmas proua. Veel üks noorem proua. Klassikaline eesti keskmine: mitmedki uuringud näitavad, et pärast kohustusliku kooli lõpetamist õpivad edasi või juurde just naised. Mehed on keskpäevaks Rakke vahelt kadunud, loodetavasti tööle. Vaikus. Õpibuss seisab, seltskond seisab, elu näib ka seisvat. Üksnes kollases vestis kojanaine viibutab hoogsalt luuda ja heidab end raamatukogu uksele sättinud õpibussi seltskonna poole altkulmu pilke. „Meil on kiire,” hõikavad lapsi käe otsas tarivad naised ja maanduvad pargipingile. Olime kutsunud neid õppimisvõimalusi uurima.
Niikuinii kuskile ei pääse
Kuni kohalikus koolis lõpevad nooremate laste tunnid ning nad koos emmede ja kärudes vendade-õdedega raamatukogu poole jalutavad.
See on „ah, mis mina, vanainimene” kõrval teine laialt levinud ütlemine, mida sel õpibussi päeval rohkem kui kolm korda kuuleme. Erinevus seisneb vaid selles, et nii ütlevad noored naised. „Töötu olen, koondati,” räägib tütrega raamatukokku tulnud naine. Tasapisi hakkab selguma, et ega ta teagi, et töötukassa kaudu võiks ka koolitust küsida.
Triin töötukassast siis räägib, kuidas asjad käivad. „Pole neil seal Väike-Maarjas küll midagi pakkuda, millest kasu võiks olla,” ütleb naine. Väike-Maarja on suurem kui Rakke, sinna käivad paljud tööle ja seal on lähim töötukassa punkt. Jutt kisub tasapisi ettevõtlusele. „Ideid mul äriks on,” kiidab ta ning väsinud pilk läheb viivuks erksaks.
Parklas õpibussi kõrval kohtame Üllet. Ülle tarib rasket kaubakotti ja näitab lahkelt selle sisu: piim, sai, leib, vorst – nagu ikka. „Ah, mis mina…” ütleb temagi, kui jutt läheb sellele, millal sai viimati midagi uut õpitud ja mida Ülle tahaks väga veel õppida. Eluaeg karjafarmis rasket tööd teinud naine sirutab vastuseks haiged käed ette, kui uurime, kas Rakke prouad käsitööringis ka koos käivad. „Aga arvutit tahaks õppida küll,” ütleb ta siis. Paberilipiku „Ole kaasas!” arvutikursuste kohta, mille kotis tuhlates leian, paneb ta hoolikalt rahakoti vahele.
Aia äärde pargivad oma jalgrattad Aime ja Helene – igateisipäevane kalaauto peaks kohe tulema. Hallipäised prouad sätivad end mõnusasti juttu vestma. „Minu elu on siis hea, kui lastel läheb hästi. Neli last ja kuus lapselast,” loetleb Helene. Ja ütleb targad sõnad: „Ainult elu õpetab. Töö õpetab. Elu ongi üks õppimine.” Aime noogutab.
Õpibuss
Sel nädalal Lõuna-Eesti teedel:
•• Täna, 22. septembril on buss Tartumaal: kl 9–12 Rõngu vallamaja, 12.30–14.30 Rannu rahvamaja, 15–17 Puhja turuplats, 17.30–19.30 Konguta vallamaja.
•• 23.09 Tartumaa: kl 9–12 Kolkja kool, kl 14–17 Mehikoorma seltsikeskus.
•• 24.09 Põlvamaa: kl 11 Savernas vallavalitsuse ees, kl 15 Linte raamatukogus-külakeskuses.
•• 25.09 Valgamaa: kl 10 Koikküla, kl 12 Taheva, kl 14 Hargla, kl 17 Lüllemäe.
•• Vaata kogu graafikut: www.andras.ee
Bussiseltskond räägib õppimisest:
•• Ratastel seltskond peatub enamasti väikeses asulas või külas, et rääkida täiskasvanuna õppimisest inimestega, kel on raskem infot kätte saada.
•• Sel sügisel sõidab õpibuss juba kolmandat aastat. Rooli hoiab bussijuht Kalev, kõikjal liitub temaga maakonna esindaja, ka nt töötukassa esindaja jne. Bussis on Kõue internetiühendus. Tänavu jõuab õpibuss 13 maakonda, ringreisi viimane punkt on 10. oktoobril Võrus.
•• Loe õpibussi blogi: http://opibuss.blogspot.com
