Orissaare paadimeister Edgar Kana põletas kätetöö
FIE hakkas kasvu takistama
Mõne aasta eest tõusis Saaremaa ühe hinnatuima meistrimehe aastakäive nii suureks, et FIE-dele kehtestatud maksukoormus ähvardas kogu teenitud tulu nahka pista. Samal ajal kui firmade omanikud peavad ettevõtlusega teenitud tulult maksma vaid tulumaksu, lisandub FIE-le ka sotsiaalmaks.
Kana pidi osaühingutest ja aktsiaseltsidest konkurentidega võrreldes suhtarvuna ligi kolm korda rohkem riigi kaukasse andma. Siis otsustas Kana viia tegevuse üle osaühingusse Lindvart.
Nüüd on Kana kulutanud juba kolm aastat, et oma ettevõte kahju saamata FIE-st osaühinguks ümber teha. See aeg kulus käibe vähendamisele ligi kümme korda, et kogutud varad ja varud kõige otstarbekamalt osaühingusse üle kanda.
Kolm aastat tagasi saavutas Kana oma paadi- ja plastmassitööstuses seitsme miljoni krooniga oma tippkäibe, enne kui lõi pidurid peale. Lõviosa oma toodangust eksportis ta Põhjamaadesse.
Tänavu moodustab Kana plastmassitööstuse käive vaid 0,6 miljonit krooni, mis langeb kokku ka tema maksustatava tuluga. 24 töölisest on järele jäänud vaid peremees üksi.
Praegune näiline vaikelu, kui Kana käive langeb maksustatava tuluga üks ühele kokku, kujutab üksnes võimsa kiirenduse ettevalmistustööd .
Juba praegu tahab iga mere või järve äärde maja ehitanud eestlane endale paati osta, mis paisutab paatide müüki lähiaastatel tõenäoliselt sama palju, nagu kerkib kinnisvaraturg.
Kana plaanib osaühingu lipu all panna käima tootmise, mille käive ulatub juba kahe aasta pärast 40 miljoni kroonini ja töötajate arv küünib poolesajani.
?Tahan saada suureks, sest väike on raske olla,? ütleb Kana. ?Tootmist korraldades on minul FIE-na seaduste ees sama suured kohustused nagu näiteks Eesti Energial, mis aga käib ühele inimesele üle jõu.?
Mõned aastad tagasi saatis Kana oma poja Kristjani Tallinna Audentese ülikooli ärijuhtimist õppima, et niimoodi saaks oma ettevõttele haritud juhi ja pärija.
Tänapäeval on majandustegevus muutunud nii reguleerituks, et äri ajamiseks peab oskama peenikeste seadusepügalate vahelt läbi pugeda, leiab Kana.
Paneb poja rakkesse
Poeg näeb tööstuse arendamist samamoodi nagu isa ning pole vajanud sundi, et oma tulevikku ettevõttega siduda, väidab Kana.
Kanadel on pereelu ja töö vahele tõmmatud selge piir. Tööd tehakse kaheksa tundi päevas ja kodus nendest asjadest ei räägita. Sellise elukorralduse saavutamiseks pereettevõttes leidub ainult üks tee: kõik asjad tuleb kohe ja lõpuni ühemõtteliselt selgeks rääkida, selgitab Kana. ?Üks asi siin ilmas ei muutu: meestel ei tule aru enne 25. eluaastat pähe,? tõdeb Kana.
Kana räägib, et tema sai paatide ehitamise pisiku omakorda isalt, kes oli puusepp. Poisikesena oli suurimaks probleemiks, kust leida paadiehitust käsitlevat asjalikku kirjandust. Nõukogude Liidus välja antud ajakirja Katera i Jahtõ Kana vaid põlastab. ?Sinna kirjutasid Jaan Tatikad,? lausub ta muiates.
Kaheksanda klassi poisina sai ta kätte poolakeelse paadiajakirja ja vaatamata võõrale keelele ammutas sealt oma esimesed teadmised toonasest paaditootmise tipptasemest.
Tugeva aluse mehe oskustele pani Tallinna Eksperimentaalne Spordilaevade Tehas, mille Orissaare tsehh valmistas aluseid Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati tarvis.
Kohe, kui raudne eesriie lagunes, põrutas Kana Soome, kus töötas mitmes laevaehitusettevõttes.
Ajab täpsust taga
Kana seab oma juhtlauseks täpsuse. Tema sõnul kulub heal tasemel töölise väljaõpetamiseks vähemalt neli aastat. Lühema aja jooksul on inimestel lihtsalt raske harjuda karmide nõuetega, millel Kana sõnul püsib toote kvaliteet.
Kuna paadi ehitamine on pigem kunst kui töö, peab see väljapoole paistma tegelikkusest lennukam. ?Vanad paadimeistrid ütlevad, et esimese paadi tegemist vaatad pealt, teise ehitamisele aitad kaasa ja kolmanda teed juba ise,? lausub Kana.
Kana nõudmised panevad töölised nööri mööda käima ning küla peal räägitakse temast kui mehest, kes kõnnib pilli lõhki ajamise piiri peal.
Kuid tema maine kvaliteetse töö tegijana püsib nii kõrgel, et tema tsehhis aastaid töötanud mehi peetakse saarel parimateks ja nõutuimateks meistriteks.
Samal ajal kui paljud ettevõtjad kordavad nutulaulu töökäte vähesusest, kinnitab Kana, et temal tootmise laiendamiseks töölistest puudust kätte ei tule. Orissaares leidub Kana sõnul küllalt noori tugevaid mehi, kes soovivad kodukandis tööd teha. ?Kümne euroga tunnis peaks nüüd küll hästi välja tulema,? ütleb Kana.
Kümnekas tunnis pole just palju, aga kuupalgaks ümber arvutatuna pakub Kana 25 000 krooni suurust palka, mis paneb Orissaare poole vaatama ka mandrimehi.
Kuid Kana jahutab kohe tekkivat üllatust. Sellist palka võivad teenida vaid parimad töölised, sest näpuvigade ja praagi parandamine sööb palganumbri väiksemaks. Sageli tuleb ette, et lausa pool tehtud tööst tuleb ebaõnnestumise tõttu ümber teha.
Seda, et tööst ja kätest puudu ei tule, annab tunnistust asjaolu, et Saiklas, endise Orissaare kolhoosi keskuse hoonetes, tegutseb kõrvuti kolm paate tootvat ettevõtet. Lisaks Kana tööstusele asuvad seal Kasse Paadid ja soomlastele kuuluv paadiremondifirma.
Kuigi igaüks kuulub ise mehele, tehakse paljusid asju ühistööna ja samuti investeeritakse ühiselt. Näiteks kavatsetakse kokkuhoiu pärast osta kolme peale üks paadivedamise vanker. Välismaalt varuosade ja tarvikute tellimine läheb ühistöös samuti odavamaks.
Kommentaar
Käis Soomes kogemusi saamas
Fred Keert, Kasse Paadid OÜ
Edgar Kana on Eestimaal üks suurema kogemusega plastmassitöö mehi. Ta kargas võimaluste tekkides ühe esimesena Soome paaditööstustesse tööle, kust sai väga kõva kogemuse.
Teda eristab paljudest teistest sama valdkonna tegijatest tugev tehniline taip. Edgar otsib tegemiseks keerulisemaid ja töömahukaid asju, mis pole paljudele võimetekohased.
Kõik, mis tema käe alt tuleb, on ülihea kvaliteediga, sest ta nõuab suurt täpsust nii töölistelt kui ka iseendalt.
Mina näen paaditööstusel Eestis suurt tulevikku, sest vaadake, kui palju mere äärde ehitatakse. Siis, kui maja valmis, hakkavad lapsed kohe paadi järele küsima, et võrke panna või et lihtsalt lõbu pärast kallast mere poolt vaadata.
Palk hoiab saarel kinni
Raimu Aardam, Orissaare vallavanem
Edgar Kana on kõva mees, sest suutis oma päris suure töökoja siin üles lüüa. Ta alustas paatidega ja nüüd toodab samuti keskkonnatehnikat. Viimastel aastatel sai ta oma tootmise ka keskkonnanõuete poolest korda. Varem oli tal keskkonnateenistusega plastmasside töötlemisel tekkiva reostuse pärast probleeme.
Väga korrektne mees, kes oli varem ka vallavolikogu liige. Kui ta mõistab asju rahumeelselt võtta, siis saab ta oma tootmise mitmekordistamisega hakkama.
Orissaare on juba vanast ajast paadiehitajate vald, mistõttu siin leidub tootmiseks püsivat kaadrit. Kui tasu on piisav, nii 10 000 krooni kanti kuus, siis ei kiputa mandrile või välismaale tööle.
