Otsustamatuse karistamine: eelarverekord, rubla kasulik kurss ja Euroopaga kauplemise erirežiim ehk mida andsid Putinile ebaefektiivsed sanktsioonid

 (116)
5671132
Russia Valdai ClubFoto: Sergey Mamontov, Sputnik

Kuigi peaaegu igal nädalal kuuleme kas uutest Venemaa vastu suunatud sanktsioonidest või nende kehtestamise soovist, ei ole Moskva ja lääneriikide pealinnade ärisuhted katkenud ning sanktsioonid ei saagi olla efektiivsed, sest neid ei rakendata maksimaalselt karmil moel, sest see läheks lääneriikidele liiga kalliks maksma, kirjutab majandusteaduste doktor Vladislav Inozemtsev Spektris.

Euroopa liidrid külastavad Venemaa ärifoorumeid, saksa pankurid ja töösturid vastanduvad edukalt gaasiühenduse Nord Stream 2 kriitikutele ning lääne pankadele kuulub endiselt kuni 34% Venemaa rublades arvestatavast riigivõlast ning enam kui 200 miljardi dollari väärtuses suurte Venemaa ettevõtete valuutakohustusi.

Aeg-ajalt püüavad Euroopa ja USA poliitikud omavahel arveid klaarida, süüdistades oponente kas Venemaaga koostöös või siis liiga pehmes suhtumises meie idanaabrisse. Kas sellisel juhul saab öelda, et sanktsioonid on ebaefektiivsed? Et nende rakendamine oli viga? Ning et lähemas või kaugemas tulevikus tuleb need nagunii kaotada isegi vaatamata sellele, kui need ei suuda oma eesmärke saavutada?

Autorile tundub, et esimesele kahele küsimusele võib juba täna jaatavalt vastata, kuid kolmanda küsimuse vastus on keerulisem.

Seotud lood:

2014. aastal kehtestasid lääneriigid sanktsioonid täiesti mõisteaval põhjusel- Ukraina vastu suunatud Venemaa avatud agressiooni tingimustes ei saanud nad jätta sündmustele reageerimata, kuid sõjalist vastulööki nad anda ei saanud. Sanktsioonid olid võimalikest halbadest valikustest parimad ning autori hinnangul olid nad alguses ka üsna pehmed. Pärast Donbassis reisilennuki alla tulistamist, Venemaa manipulatsiooni demokraatlike riikide valimistega, sõdu Süürias ja endiste Venemaa kodanike hävitamiskampaaniat välismaal, said sanktsioonid Venemaa suhtes aga peamiseks poliitikaks. Ja nüüd rakendatakse neid igasugustel ettekäänetel.

Kuid lääneriigid ei ole söandanud anda radikaalseid hoope: külmutada Venemaa varasid oma jurisdiktsioonis, kehtestada embargo naftale ning gaasile, keelata lääneriikide ettevõtetel Venemaa varade omamise, tühistada kõik venelastele varem väljastatud viisad ning elamisload.
Kui need meetmed ellu viia, läheksid need liiga kalliks maksma: sellesama Venemaa gaasi saaks kasvõi homme asendada veeldatud maagaasiga: praegused vabad tootmisvõimsused ületavad 150 miljardit kuupmeetrit aastas ning uued terminalid saab sisse viia operatiivselt. Kuid selline samm läheks eurooplastele igal aastal maksma 18-20 miljardit dollarit.

Sama lugu on ka võlakirja ning aktsiaturuga: Venemaa 300 miljardi dollari mahus varad saaks maha müüa, aga seda tuleks teha turuhinnast vähemalt 5-10% odavamalt ning see tundub samuti vastuvõetamatu.

Seetõttu ongi sanktsioonid üsna poole vinnaga ega saagi olla efektiivsed.