Esmaspäevases Eesti Päevalehes ilmunud artiklis viidatakse anonüümkirjale, mis käsitleb maksuameti senisega võrreldes jõulisemat tegevust möödunud aastatel tehtud tehingute uurimisel ja maksude kogumisel, kirjutab rahandusminister Harri Õunapuu Postimehes. Kirjas nõuavad anonüümseks jääda soovivad ärimehed nende represseerimise lõpetamist. Kuigi artiklis viidatakse, et maksude kogumine on läinud rangemaks viimase kahe aasta jooksul, süüdistab anonüümkiri otseselt praegust valitsusliitu.

“Kui ettevõtja on ausalt ja õiguspäraselt riigile makse maksnud, pole tal midagi karta,” märgib Keskerakonda kuuluv Õunapuu. “Trükivalgust näinud artikkel annab alust arvata, et ärimehed, kes on maksude maksmisest teadlikult kõrvale hoidunud, püüavad avalikkust eksitusse viia ja on reaalse karistuse kartuses hakanud riiki repressioonis süüdistama,” kirjutab Õunapuu.

Anonüümses märgukirjas nõutakse ajavahemiku 1991-1998 suhtes maksuamnestia väljakuulutamist, kuna leitakse, et siis kehtis eriti segane õiguslik regulatsioon. See aga ei vasta tõele, väidab Õunapuu. Väide, et majanduskuriteod olid möödunud kümnendi Eestis lubatud, ei vasta tegelikkusele. Maksuseadused kehtisid, kuid paraku oli puudulik mehhanism, mis pidi seaduste täitmist tagama.

Aastatel 1997-1998 valitsenud olukorda iseloomustab näide, kus ainuüksi ühe maksudokumentide võltsimisele spetsialiseerunud firma juhid võtsid maksupettuse teenuse müügist laekunud summadest mustalt, sellelt makse maksmata välja ligi 50 miljonit krooni. Nende poolt müüdud teenusega riigile tekitatud kahju oli hinnanguliselt kümneid kordi suurem.

Samuti ei saa nõustuda väitega, nagu olnuks offshore-firmade kasutamine “maksude optimeerimisel” legaalne tegevus. Dokumentide fabritseerimine, allkirjade võltsimine, variisikute ja firmade kasutamine maksude maksmisest kõrvale hoidmiseks on igas normaalses riigis tegu, millele järgneb vastutus.

Avalikkust eksitav on ka väide pimeduses kobavatest ärimeestest, kes katse-eksituse meetodil püüdsid täita oma maksukohustust. Petturite tegude tagajärjel kannatavad kõik ühiskonnaliikmed. Märgukirjas tehakse ettepanek lühendada maksuõigusrikkumiste aegumistähtaega. Ausate maksumaksjate jaoks ei ole aegumistähtaja pikkusel tähtsust. Kui oleks lühem aegumistähtaeg, väheneks ka maksupettuste uurimiseks mõeldud aeg ja paljud kuriteod jääks ajanappuse tõttu avastamata, kirjutab Õunapuu.