Niipea kui raudteed puudutad, jääb kohe paha hais külge. Nüüd on hais külge jäänud Reformierakonnale. Põhjuseks kõrvalveergudel nädala “kõige kõvemaks teoks” kuulutatud pistiseskandaal Eesti Raudtee ümber.
Näib, et skandaalse maiguga üllatused ei saa raudteel kuidagi otsa. Nüüd selgub ka, et raudtee riigile tagasi müünud ärimehed pole sugugi raudteest pääsenud. Ei Eesti ega ka Ameerika raudteehaid. Boonusena on nad kogemata sattunud koguni valimiskampaaniasse. Valimiskampaaniasse on kistud ka kaitsepolitsei, kes peab nüüd ette võtma ühe portsu poliitikuid ja ärimehi. Suhteliselt magedal momendil. Juttu ainult raudtee ümber jätkub kauemaks.
Seda kõike on suisa naljakas jälgida, sest transiit moodustab vaid kolm-neli protsenti Eesti majanduse kogutoodangust. Esmaemotsiooni ajel tundub muidugi, et vähemalt 99 protsenti. (Ja eks Venemaa transiidiuurijad, kes peavad järjekindlalt näitama Eesti heaolu sõltuvust idanaabri heatahtlikkusest, kuulutavadki tõsimeelselt, et transiidist sõltub kuni kolmandik Eesti SKP-st.) Mis see kolm-neli protsenti on? Pole ju iseenesest tuhkagi. Võrdluseks näiteks töötlev tööstus 18 protsenti, kinnisvara umbes 16 protsenti ja kaubandus 14 protsenti SKP-st.
Valimiskampaania, kuhu on kistud raudtee ja transiit, on naeruväärne ka seepärast, et samal ajal, kui majandusanalüütikud ennustavad kogu Eesti majandusele kiiret kasvu, on transiidiäri selges stagnatsioonis. Siia on liiga palju investeeritud. Transiidiettevõtjad on oma kroonid betooniks valanud ja nüüd palvetavad, et saaks raha tagasi teenida.
Eestlastel endil on parema tuleviku võitmiseks teha jäänud vähe – Narva sild ja Koidula piirijaam. Ent just selle jutu kirjutamise ajal tuli uudis, et venelased saatsid Savisaare ministeeriumile kirja, kus teatati, et venelastel puudub võimalus kokku lepitud Narva silla töörühma pidada. Järele jääb ainult paha hais.
