"Nii õigustatud kui peaminister Ansipi arusaam
optimismist kui moraalsest imperatiivist ka ei oleks (peaaegu
ilma irooniata), on lugudel kriisi lõppemisest paraku palju enam
pistmist poliitikute kutsehaiguse (soovmõtlemine) kui päevast päeva
tumeneva majandushorisondiga," kirjutas Pajula.

30. juuniga lõppenud aasta jääb ökonomisti sõnul mitmes mõttes väga erandlikuks. Rahandusministeerium ootab tänavuselt aastalt 0,2 protsendilist ülejääki, kuid järgmisel aastal on juba 2,1 protsendini ulatuv puudujääk.

Defitsiidi peapõhjus on peamiselt rahvusvaheliste saastekvootide müügist, mis tõi aasta esimesse poolde 190 miljonit eurot tuli, kuid tekitas aasta teise poolt 50 miljoni euro suuruse investeerimiskohustuse. Järgmisel aastal ulatub investeerimiskohustus aga juba 250 miljoni euroni, samal ajal kui uute kvootide müügist laekub vaid veidi vähem kui 50 miljonit eurot.

2013. aastal, mil heitmekvootide tulud ja kulud on eelarvest suuresti välja tasandunud, peaks valitsussektori üldeelarve
rahandusministeeriumi järgi taas tasakaalu jõudma.

"Selle kiiduväärse tulemuse taga on aga oletus 6,6 protsendilisest
nominaalkasvust. Olgu selle numbriga nüüd kuidas on, suurim
küsimärk peitub hoopis selles, et isegi oma „riskistsenaariumis“
prognoosib ministeerium 5,2 protsendililist nominaalkasvu. Et nende kahe arvu vahele jääv 1,4 protsenti on sisuliselt mõõtmisviga, ei ole siin muidugi mingist riskistsenaariumist juttugi," kirjutas Pajula.

Paari aasta tagune kogemus näitab seda, et tegelik riskikava peab
kätkema hoopis teisi numbreid (2009. aastal kukkus nominaalne SKT
15,1 protsenti).

"See tähelepanek ütleb aga vaid seda, et soovmõtlemine pole
mitte üksnes poliitikute, vaid meie kõigi ühine tõbi," ütles ta.

Raviplaan peaks algama tõdemusest, et kuigi valitsussektori kulud on võrreldes 2009. aastaga ligi 15 protsenti kukkunud, on need 2006. aastaga võrreldes ometi peaaegu 45 protsenti kõrgemad ning et veel ühe elulise riskistsenaariumi käivitumise korral peavad need oma aastatetaguse taseme poole tagasi liikuma.

Tema sõnul oleks siin asjakohalelugu Eestist kui Euroopa terveimast haigest ning tervenemise sõlmprobleem on:" Kas korrapärane taandumine hoolekanderiigi kaitsmatutelt positsioonidelt on poliitiliselt võimalik."