Panama kanali ümber käib kirglik tants
Ehitusinseneride jaoks on Panama kanal midagi pühakuju taolist. Kanali tehniline keerukus ja objekti võimsust rõhutavad meeletud arvud tema ulatuse, sügavuse, ehitusele kulutatud aastate, rahasummade, inimelude ja maailmamajanduses tähtsa positsiooni kohta põhjustavad inseneri hinges vaimustusvärinaid. Tegemist on uue aja imega, inseneride võiduga looduse üle ja see võit kuulub mõnes mõttes tervele maailmale.
Väikeriigina pole kerge olla nii tähtsa objekti haldaja, millega on seotud suurriikide ja mitte nii suurte riikide ning ettevõtete ärihuvid. Ilmselt just seetõttu rõhutab Panama igal võimalusel, et pärast 1999. aastal lõppenud Ameerika Ühendriikide okupatsiooni on kanal ikkagi just Panama oma. Suurtel ja mitte nii suurtel riikidel kipub see ununema. Keskeltläbi viis miljonit dollarit päevas sissetoovast teenusest, millega on seotud ligi 80% kogu riigi majandustegevusest, on voolitud rahvuslik uhkus, väikeriigi iseotsustamise sümbol. Ja pea kõik, mis toimub kanali ümber, kütab kirgi. Väiksemgi ebakõla äratab vanad hirmud suurriikide kavatsuste ees. Seetõttu ei üllata, et kanali laiendamistööde maksumuse pärast lahvatanud konflikt Panama kanalivõimu ning Hispaania ja Itaalia firmade juhitava konsortsiumi Grupos Unidos por el Canal (GUPC) vahel on hõivanud ka kõik kodanike eravestlused.
