Pankrotimentaliteet võtab raskustes ettevõttelt saneerimisvõimaluse
Vandeadvokaat Tõnis Tamme advokaadibüroost Tamme & Otsmann, Martin Käerdi advokaadibüroost Raidla Lejins & Norcous ja saneerimisseaduse põhiline väljatöötaja Indrek Niklus justiitsministeeriumist arutlevad aasta alguses kehtima hakanud saneerimisseaduse kitsaskohtade üle.
•• Saneerimismenetluses saavad kokku nii juura kui ka majandus. Kui hästi need kaks asja sobivad?
•• Tõnis Tamme: On selge, et saneerimine ei ole enam ainult juriidiline protsess, üha rohkem tuleb sisse majanduslikke kriteeriumeid. Juristid ei ole automaatselt majandusteemadel kompetentsed, tihti isegi vastupidi. Praegu jääb tihti mulje, et esimese astme kohtus (kelle õlule langeb põhirõhk) jääb neist teadmistest vajaka.
•• Indrek Niklus: Ma võin niipalju öelda, et ise olen pidanud saneerimisseaduse tutvustamiseks viis koolitust. Tean, et kohtunikkond ka ise üritab suunata saneerimisteemad kohtunikele, kellel on majandusküsimustes parem ettevalmistus. Aga ma möönan, et see ei ole veel täielikult õnnestunud.
•• Minu lihtne loogika ütleb majandusküsimuste ja juura kohta, et las võlausaldajad otsustavad saneerimiskava ärilise osa üle, lõpuks on see ju nende raha, ja las kohtunikud otsustavad juriidilise külje üle.
•• Martin Käerdi: Selline peaks idee tõepoolest olema, praktikas aga näeb asi paraku välja natuke teistmoodi. Põhjus on peamiselt selles, et kohtunikud ei ole aru saanud pankrotimenetluse ja saneerimismenetluse erinevusest. Pankrotimenetlus peaks olema kohtuniku ja võlausaldajate täieliku kontrolli all. Et võtad üle, müüd vara maha ja likvideerid ettevõtte. Saneeritavat ettevõtet vaadatakse paraku samamoodi.
Kohtunikel on saneeritava ettevõtte ja selle juhtide suhtes umbusaldus. Ei usaldata saneerimisnõustajat, kelle ettevõte ise välja pakub, ja üritatakse leida teist nõustajat, kelleks tavaliselt on pankrotihaldur.
•• T. T.: Pankrotihalduri mõtteviis on aga hoopis teistsugune kui saneerijal.
•• M. K.: Haldur mõtleb sellistes kategooriates: kui palju ettevõttes vara on ja kui ma selle maha müün, kui palju siis raha saan? Saneerimise puhul on oluline äriline mõtlemine, et leida lahendused, kuidas äri pinna peal hoida, kuid kahetsusväärselt ei saa pankrotitaustaga inimesed sellega hakkama, ometi surutakse just neid sageli kohtute poolt saneerimisnõustaja kohale.
•• Miks peaks kohtunik usaldama ettevõtja enda valitud saneerimisnõustajat, kui tegu on ettevõtjaga, kelle senised otsused on olnud problemaatilised? Muidu ju saneerimisele ei mindaks?
•• M. K.: Õigus umbusaldada võib olla, aga kogu saneerimismenetluse idee on selles, et see toimuks enne pankrotti ja saneeritava ettevõtte kontrolli all. Siis, kui ettevõte on veel maksejõuline, aga nähakse, et samamoodi jätkates jõutakse pankrotti, pannakse kinni ja müüakse maha. Loogika on ikkagi selles, et ettevõtte majandustegevus jätkuks ning juhatuse vastutus säiliks. Nad lihtsalt palkavad väljast nõustajad, kes aitavad raskustest välja.
•• T. T.: Pluss meetmed, mida seadus lubab rakendada. Ehk võlgade ajatamine, kokkuleppel võlausaldajatega intresside muutmine. Või veelgi drastilisem – võlgade vähendamine. See võib anda ettevõttele, kui tema äriplaan on mõistlik, ikkagi elulootust. Säilivad töökohad ja võlausaldajad saavad tagasi peaaegu kogu raha. Pankroti puhul saavad heal juhul 5% rahast tagasi.
•• Seega kiputakse pankrotte ja saneerimisi segamini ajama? Ei saada aru nende kahe asja põhimõttelisest erinevusest?
•• M. K.: Meil on kahte tüüpi saneerimismenetlusi. Ühed on tõepoolest sellised, kus saneerimistaotluse on esitanud ettevõtted, kes ei täida vajalikke eeldusi – nende majandustegevus on juba peatunud ja neil ei ole piisavalt käibekapitali, et üleüldse oma tegevust jätkata. Nad lihtsalt venitavad, et ei peaks pankrotti välja kuulutama. Katsuvad saada lisaaega, võib-olla õnnestub veel midagi päästa.
•• T. T.: Inimese psühholoogia loodab alati ka imele.
•• M. K.: Nende menetlustega tuleks kiire lõpp teha ja nende puhul on pankrotihalduri kasutamine põhjendatud – tema vaatab, mis seal üleüldse toimub ja et midagi välja ei kanditaks. Aga häda on selles, et praegu lüüakse kõiki saneerimismenetlusi ühe vitsaga. Meil endal on olnud juhtumeid, kus on tegemist täiesti saneeritava ettevõttega, kellel on olnud saneerimisnõustaja, kes on juba enne menetluse algatamist päris palju tööd ära teinud (sh pidanud näiteks eelläbirääkimisi võlausaldajatega, koostanud esialgse saneerimiskava ja äriplaani jne). Samas kui selline saneerimisasi kohtuni jõuab, selgub sageli, et kogu see vaev on olnud asjatu ning saneerimisnõustajaks nimetatakse pankrotihaldur, kes ei tea eelnevast protsessist midagi ja kellelt ka saneerimise käigus suurt abi loota ei ole, tuleb talle vaid raha maksta. Sellel põhjusel on ainuüksi meil katkenud vähemalt kaks saneerimismenetlust.
•• T. T.: Eesti kohtusüsteem on tegelikult väga hea ja väga hästi arenenud, aga pankrotimenetlus on jäänud kuidagi saba lõppu. Mis tõsiselt häirib, on läbipaistmatus ja ebaselgus pankrotihaldurite määramisel. On tekkinud traditsioonilised tandemid teatud kohtunike ja teatud pankrotihaldurite vahel.
•• Ma küsin vahele: kas ministeerium on probleemi märganud?
•• I. N.: Jah, teame. Oleme kuulnud ja meile räägitakse, aga hetkel pole võimalik ühtegi pare-mat skeemi rakendada.
•• T. T.: Vahepeal kehtis näiteks selline kirjutamata reegel, et kui haldur sai ühe suurema ja kokkuvõttes tasuvama asja, siis tasakaalustamiseks pidi järgmiseks võtma neli-viis „jama”. Paljud pankrotiasjad on tegelikult lootusetud, midagi tagasi ei saa ja haldurid teevad sisuliselt tasuta tööd.
Nüüd on aga nii, et osa saab järjest väga häid ja tasuvaid asju, osa ei saa üldse mitte midagi ja osa tegeleb jamaga. Tulemusena üritatakse kohtunikuga mingit koostööd ja erisuhet, mis seab küsimuse alla sõltumatuse.
Kõige suurem probleem on aga just selles, et pankrotimenetluse mõttemall hakkab üle kanduma ka saneerimisse. Iseenesest võib kohtunikest aru saada. Saneerimine on uus asi, seadus on värske ja pankrotimenetlus on kõige lähem teema, kust kogemust üle kanda…
•• Kui jutt käib teatud kohtunike ja haldurite paaridest, tahaks loota, et tegu on ikka mugavusest ja rutiinist tekkinud traditsiooniga, et mitte kahtlustada…
•• M. K.: Meil on olnud kogemusi, kuidas taustalt sobivad saneerimisnõustajate kandidaadid ei lähe arusaamatutel põhjustel läbi. Oleme nimetanud vannutatud audiitoreid, vandeadvokaate, aga nad kõik lükatakse põhjendusteta kõrvale ja ikka tulevad pankrotihaldurid.
•• M. K.: Saneerimisnõustajate tasude määrus sätestab saneerimisnõustaja tasu maksimaalse piirmäära, kuid ettevõtja ise võib saneerimisnõustajaga kokku leppida teistsuguse summa. Kui ettevõtja poolt soovitud saneerimisnõustaja kõrvale lükatakse, tuleb kohtu poolt määratud nõustaja, tavaliselt siis pankrotihaldur, tasumäärus näpus.
•• T. T.: Ja need määruses esitatud summad panevad paljudel silmad ikka väga kilama.
•• I. N.: Seda on mulle öeldud mujal ka. Aga kui me seadust tegema hakkasime, puudus meil ettekujutus, mis mahtudes saneerimist tegema hakatakse. Mõtlesime siis, et paneme piirmäärad, millest üle ei tohi minna ja kohus saab alati teha vähem. Esialgu on tulemus loodetust teistsugune.
•• Saan ma õigesti aru, et kui ettevõtja ise oma saneerimisnõustajaga kokku lepib, siis on tasu väiksem kui määruses kirjas olev maksimaalne piirmäär?
•• T. T.: Jah.
•• M. K.: Jah.
•• Mis probleeme veel saneerimise puhul olete kohanud?
•• T. T.: Praegu pole seaduses miinimumläve ettevõtte kohta, mis võib saneerimisele minna. Mulle endale tundub, et ühe-kahe mehe osaühingute saneerimine läheb ühiskonnale kallimaks maksma kui saneerimisest saadav kasu.
•• I. N.: Seadust tehes seda ka arutati, aga piiri tõmmata on väga keeruline. Ka teistest riikidest polnud väga palju eeskuju võtta, sest ettevõte, mis mujal on väike, on Eestis keskmine. Mis mujal keskmine, on Eestis juba väga suur. Kuid ilmselt puudub ka praktikas vajadus selliste piiride järele.
Tõsi, kohtunikud on rääkinud, et saneerimisele tuleb väga kummalisi asju. On 10 000 krooni, mingi väike pood, kes ütleb, et tahab saneerida. Ja siis on kohtuniku ülesanne neile selgitada, et saneerimine ei tasu ennast lihtsalt ära.
•• T. T.: Näiteks venekeelsed ettevõtjad pole saneerimise seadusest üldse midagi kuulnud. Tundub, et venekeelsesse seadus- ja inforuumi jõudmine võtab hoopis kauem aega. Ka pankrotimenetluse kohalejõudmine võttis aastaid.
•• Suured saneerimisprotsessi osalised on ka pangad.
•• T. T.: Jaanuaris, kui sai käidud pankadega rääkimas, oli nende reaktsioon paanika. Teatud nurga alt on võimalik seadust lugeda niimoodi, et saneerimiskava saab kinnitada ka ilma võlausaldajate nõusolekuta, ja pangad arvasidki, et nüüd tehakse neile ära.
•• M. K.: Õnneks ei ole see hirm realiseerunud. Tegelik elu on näidanud, et ühtegi saneerimisprotsessi ei ole reeglina võimalik ilma pangata läbi viia. Ja pank on saneerimisprotsessis ratsionaalne ja konstruktiivne. Just väiksemate võlausaldajatega on rohkem probleeme, kes vahel käituvad täiesti ebaratsionaalselt. Nõuavad: mina tahan kohe kogu raha tagasi saada.
•• T. T.: Osa kohtunikke ootab saneerimiskavast väga palju. Et see peaks olema täiuslik ja lollikindel dokument. Aga saneerimiskava on ju äriplaan ja nagu igas äris, on ka selles plaanis prognoosimatust ja riske. Teadlikkust tuleks natuke tõsta ja kohtunikke selles osas koolitada. Minu arvates on ikkagi nii, et kui enamik võlausaldajaid on nõus, siis tuleks ettevõttele šanss anda, sest pankrotti, mis seal salata, jõuab ettevõte minna veel küll ja küll.
•• Kas justiitsministeerium saab selles osas kohtunikke mõjutada?
•• I. N.: Ei, seda me teha ei tohi. Saame ainult suunata. Me ei saa ka kohtunikele öelda, milliseid koolitusi nad peavad tegema. Seda otsustab kohtunike koolitusnõukogu. Eravestlustes olen küll öelnud: ärge pange sinna pankrotihaldureid, pange neid, keda on soovitatud ja keda võlausaldajad toetavad.
•• T. T.: Aga miks ei saaks seadusega sätestada, et pankrotihaldurid ei saagi saneerimisnõustajad olla? Tegelikult nad ei sobi selleks, oleme ausad. See, et neil vahepeal tööd ei olnud ja et tasumäärad panevad silma kilama, võib küll olla inimlik, aga…
•• M. K.: Ma ootaks kohtunikelt suuremat spetsialiseerumist. Kohtunikke võib küll saneerimise valdkonnas süvendatult koolitada, aga kui paari aasta jooksul tuleb talle ainult üks saneerimine, siis mis motivatsioon on tal ennast asjaga kursis hoida?
•• I. N.: See ei ole muidugi ainult saneerimise probleem, spetsialiseerumisest on räägitud ka pankrotiõiguse puhul. Ja eks seda on vahel ka üritatud, näiteks Harju maakohtus.
•• M. K.: Siin on üks konkreetne takistus. Pankroti- ja saneerimisasju on kohtunikel ebamugav teha. Need on meeletult pikad ja väga keerulised. Üks juhtum võib kesta paar aastat. Paratamatult mõõdetakse ka kohtuniku tööd lahendatud asjade arvu ning lahendite kiiruse järgi. Selle süsteemi järgi on kindlasti mugavam lahendada näiteks abielulahutuse asju. Kui hakata ainult ühele kohtunikule pankrotiasju suunama, on lihtne talle näpuga näidata, et tema asjad venivad...
•• T. T.: Oleme vahel kohanud ka omamoodi küünilist suhtumist, kus kohtu poolt määratud pankrotihaldur tuleb saneeritavasse ettevõttesse ja ütleb juhtidele: ärge muretsege, mina ei sekku, toimetage ise, peaasi, et minu tasu on makstud.
•• Saneerimisasjades on kindlasti ka maksuamet oma nõuetega?
•• M. K.: Probleemiks on see, et maksuvõlgu aetakse saneerimisprotsessist eraldi. Maksuamet asub teiste võlausaldajatega võrreldes kõrgemal positsioonil. Kui teised võlausaldajad loevad saneerimiskavast seda, mis nende nõuetest saab, ja hääletavad, kas seda kava toetada või mitte, siis maksuametit see ei puuduta
•• Kui teised võlausaldajad võivad osa oma võlgasid ka korstnasse kirjutada, siis kuidas käitub maksuamet?
•• I. N.: Maksuamet seda teha ei saa. Seadus annab siin täpsed piirid.
•• T. T.: Pankrotimenetluses samal ajal võib maksuameti nõudeid vähendada. Miks saneerimise puhul selline analoogia ei kehti?
•• M. K.: Oleme näinud absurdseid asju, et kuna maksunõudeid saneerimise ajal vähendada ei saa, alustatakse pankrotimenetlust selleks, et ka maksuameti nõuded tuua teistega samale tasandile. Kokkuvõttes kasutatakse lihtsalt juriidilisi trikke.
•• Mida justiitsministeerium sellest arvab?
•• I. N.: Tõsi, maksunõuete vähendamise peale sai seaduseelnõud kirjutades kõvasti mõeldud ja siis otsustati, et niimoodi teha ei saa. Nüüd on aga tulnud igalt poolt signaale, et probleem on tõsine ja ilmselt tuleb asja hakata uuesti vaidlema..
Kokkuvõttes ütleks, et õiguslikust vaatenurgast on kõike võimalik kujundada, küsimus taandub ikkagi poliitilisele otsusele, kas teha maksunõuded saneerimisprotsessi osaks.
•• M. K.: Samas oleme ise näinud juhtumeid, kus just selle pärast läheb täiesti saneerimiskõlblik ettevõte pankrotti. Näiteks toitlustusäris on hulgaliselt näiteid, kus võlausaldajateks on ühelt poolt maksuamet ja teiselt poolt väiksemad võlausaldajad, näiteks kaupa tarninud hulgifirmad. Muude võlausaldajatega on võimalik võla vähendamise osas kokkuleppele jõuda, maksuametiga aga mitte. Selle tulemuseks on, et ettevõtjal ei olegi mõtet oma ettevõtte saneerimist üritada, vaid parem on see pankrotti lasta ja alustada sama äri uue ettevõtja alt puhta lehena. Aga pankroti tulemuseks sellise äri puhul, kus kogu vara renditud, on ikka see, et lõppkokkuvõttes ei saa keegi midagi, kaasa arvatud riik.
Eddi Joost, Swedbank kõrgendatud äririski juhtimise divisjon: Saneerimiste kvaliteet on viimastel kuudel oluliselt paranenud
"Aasta algusega võrreldes on pilt hoopis teine, nii saneerimisnõustajate, ettevõtjate, kohtute kui võlausaldajate teadmised on kvalitatiivselt paremad. Aasta kolmel esimesel kuul võeti vastu igasuguseid saneerimiseavaldusi, siis nüüd vaatavad kohtud juba hoolikamalt ja kõiki avaldusi enam vastu ei võeta. Alguses läksid ka väga paljud sisuliselt pankrotis firmad saneerimist püüdma. Ka meie enda jaoks oli üllatus, et niipalju saneerimisavaldusi tehti. Eriti palju oli nende hulgas kinnisvaraettevõtteid.
Probleemiks on praegu seaduse tõlgendamine. On mitmeid asju mida erinevad kohtunikud tõlgendavad erinevalt. Ühtset praktikat pole veel välja kujunenud. Näiteks kuidas ümber kujundada liisingunõudeid. Tagatud ja tagamata nõuete osa.
Reeglina on suuremate firmade puhul saneerimise ajal võlausaldajate seas mitu panka. Mina võin küll konkurente kiita, et koostöö on olnud hea. Ma arvan, et ükski saneerimisasi ei jää selle taha, et pangad ei suudaks omavahel koostööd teha. "
Nordea Pank Eesti krediidijärelevalve osakonna juhataja Viljar Kähari: Maksunõuete ümberkujundamisel esineb probleeme
"Saneerimisseaduse rakendamisel esineb probleeme maksunõuete ümberkujundamisel. Saneerimisseaduse tõlgendamisel võib järeldada, et maksunõuded on sarnaselt kõikide teiste nõuetega ümberkujundatavad.
Samas on maksu- ja tolliamet erinevalt teistest võlausaldajatest, saneerimisnõustajatest ja võlgnikest erineval seisukohal, et maksunõudeid ei saa ümber kujundada. Sellise lähenemise korral võivad mitmed saneerimismenetlused ebaõnnestuda ja võlgnikud pankrotistuda, mille tulemusena jääb riigil märksa enam makse saamata. Kõikide nõuete ümberkujundamisel esineb suurem võimalus, et ettevõtte majandusutegevus jätkub ning võlausaldajad saavad oma nõuded rahuldatud oluliselt suuremas ulatuses, kui pankrotimenetluse kaudu. "
Andreas Laane, Nordea korporatiivpanganduse juht: Saneerimist kasutatakse vahel ka maksejõuetute ettevõtete kunstlikuks elushoidmiseks
"Panga kogemused saneerimisseaduse osas on vastandlikud. Ühelt poolt on saneerimine mõistlik võimalus ettevõtte elushoidmiseks ning kaitseks pahatahtlike võlausaldajate eest. Samas on see mõistlik ainult juhul, kui ettevõtte põhitegevus on oma olemuselt kasumlik ning ettevõte on sattunud likviidsuslõksu ning vajab sellest väljapääsu.
Teisalt näeme seda, et nõudeid ettevõtete vastu saab ka kunstlikult tekitada, seda nii omanike kui muude võlausaldajate poolt ning seeläbi võib saneerimist kasutada ka pahatahtliku võlgadest vabanemise protseduurina – kus siis nn kunstliku võlasummad koos reaalsete võlasummadega alla hinnatakse ning tasutakse vaid osaliselt. Samuti kasutatakse saneerimist reaalselt maksejõuetute ettevõtete kunstlikuks elushoidmiseks ning sellise tegevuse tulemused ei saa kuidagi olla olemasolevatele võlausaldajatele tulemuslikud, kuna ettevõtte tulevaste võlgade suurus seeläbi ainult kasvab.
Üks suurimaid peavalukohti on aga see, et saneerimise puhul jääb ametisse juhtkond ja juhatus, kes ettevõtte saneerimiseni on „edukalt“ juhtinud. Panga poolt on tihti arusaamatu see, kuidas nüüd saneerimise ajal seesama ettevõtte majandamisega hätta jäänud juhatus muutub äkitselt edukaks ettevõtte saneerijaks. Pigem tekib mure, et see juhtkond võib ettevõtet edukalt edasi pankroti suunas juhtida, varasid ettevõtetest välja kantida ning seeläbi olukorda veelgi halvendada. Paraku on selliseid näiteid on Eestis juba ka olnud.
Ei saa kindlasti üldistada, kuid meie kokkupuude saneerimisnõustajatega on andnud ka ettekujutuse, et saneerimisnõustajad ei saa päris hästi oma rollist ning seetõttu ei ole saneerimisprotsesse mõnikord mõistlikult ja efektiivselt läbi viidud, pigem on läbirääkimiste roll antud omanikele/juhtkonnale ja sel juhul jääb saneerimisnõustaja roll arusaamatuks. Plaani tegemiseks on meie hinnangul aega küll, pigem on küsimus nõustaja efektiivsuses ja tahtes protsessi juhtida. Pankrotihalduritel on oma roll selge ja usun, et paljud neist sobiks ka saneerimisnõustajateks. Pankrotihaldurite kohustus on kaitsta kõiki võlausaldajaid ning neil on eeldatavalt ka soov mitte mängida koos ainult olemasoleva juhtkonna ja omanikega. "
