Pariisi eeslinnas elamine jätab halva märgi külge
Pariisis on teatud seltskonna noorte seas praegu popp rääkida ammuva intonatsiooniga. Muugides võib vastata näiteks siis, kui tahetakse kellegi ütlemisele pikantsemat varjundit lisada. Või kui uksest astub sisse loppis näoga kolleeg. Selline kurgu põhjast algav ja hüsteerilise hüüatusega lõppev “Mm-mmm!” saadab sageli seda hetke, kui ütlete oma elukohaks mõne Pariisi eeslinna.
See tähendab, et te ronite juba teist nädalat kaheteistkümnendale korrusele jala, sest lift on katki. Või et läbi unenägude ragistavad teismeliste mootorrattad. Te ei ehmata enam kummaliste paukude peale, mis väljast kostavad. Uudistes näidatakse lõiku, kuidas busse põletatakse või kuidas linnavalitsus muulaste paremaks integreerimiseks pildinäituse korraldas.
Võib juhtuda, et pärastlõunal pargis jalutades olete ainus moslemirätita naine. Lastele on tehtud vandalismikindlad vedrukiikedega mänguväljakud, kõik ühesugused ja surmigavad, nii et keegi ei viitsi seal enam kiikuda. Õhtuti lõhnab kuskuss ja noored kogunevad kampadesse, et jalgpalli taguda. Grafiti vaatab vastu iga seina pealt. Suvel piinab talumatu kuumus. Iga nädal seisab tuhande elanikuga paneelmaja ees mõni kolimisauto. Alati on keegi, kes tuleb või läheb.
Kodust getopessa
“Ringist väljas” linnad, näiteks Nanterre, Clichy, Epinay, St.Denis, on eestlase kõike näinud silmadele tegelikult päris viisakad. Need on 1960.-1970. aastatel valminud elamurajoonid, millest ajakirjandus pajatab tondijutte (grupivägistamised, gängid, narkootikumid). Turistid seal kandis ei käi, kuigi päevasel ajal pole seal karta midagi. Üürihinnad algavad seal umbes 500-600 eurost kuus (pluss maksud), samas kui Pariisi “ringi sees” tuleb sama pinna eest välja käia kaks korda enam. Kui noor inimene alustab oma töölisekarjääri 800-1200-eurose kuupalgaga, on väike getopesa üheks võimaluseks vanemate juurest välja kolida. Korteri üürimine nii ääre- kui kesklinnas sarnaneb kuninga palge ette ilmumisega. Üüripakkumiste netilehekülgedel on õpetused selle kohta, et kohe tasub kaasa võtta kõik tähtsad paberid alates töötõendist, lõpetades eelmise maksuameti aruandega. Isegi kui omanik või kinnisvaraagent tundub ebameeldiv, soovitatakse igal juhul viisakaks jääda. Omanikud eelistavad tähtajatu töölepinguga kodanikke, kes teenivad kuus vähemalt kolme-neljakordse üürisumma. Lisaks tuleb arvestada kahe kuu üürisummas tagatisrahaga, millele lisanduvad kinnisvarafirma tasu, kolimiskulud, lisagarantii, mida omanikud tihti nõuavad.
Väiksema sissetulekuga perel on lihtsam osta kui üürida. Aga kui juba investeerida, siis mitte lagunevasse paneelmajja. Getos on tekkinud ka sundasukad – need, kes oma korteritest lahti ei saa.
Ma pole Prantsusmaal märganud nii meeleheitlikku eliitkooli tunglemist nagu Eestis, kuid võimaluse korral lasevad pered just laste parema hariduse nimel getost jalga.
Ruttu minema
Kinnisvaraostja meelitamiseks on korralik piirkonnakool suurepärane argument. Eeslinnade subkultuur võib sotsioloogidele, folkloristidele või filmimeestele põnev uurimismaterjal olla, kuid seal kasvanuna haljale oksale rabelemiseks peab olema tubli ja tugev.
Getodel ja “kahtlastel” linnajagudel on üks ühine omadus – nad algavad sama järsku kui lõpevad. Ühel pool tänavat on ohtlik öösel üksi jalutada, teisel pool algab juba turvaline ala. Ühel pool tänavat on majad kallimad kui teisel pool. Heaks näiteks on õnnetu, rahutustes nime rikkunud Nanterre, kus otse inetute sinakashallide sotsiaaltornide kõrval seisab üks Euroopa ilusamaid ärikeskusi. Seal töötavad ärimehed võiksid elada viieminutise jalutuskäigu kaugusel oma töökohast, aga nad ei tee seda, sest tahavad, et nende lapsed käiksid korralikus koolis. Nad soovivad oma aeda ja väikest grillahju, et nad ei peaks kolleegide ees häbi tundma, kui oma elukohta mainivad.
