Patsientide esindajad: apteegituru ümberkorraldused ei tohi teha patsienti eksperimendi objektiks
Käesoleval hetkel ei oska ajakirjanduses avaldatu põhjal isegi õiguskantsler ennustada, mis täpselt pärast asutamispiirangute kaotamist apteegiturul toimuma hakkab. Riigikogu sotsiaalkomisjonis kiirkorras väljakäidud apteegibussi idee rakendamise otstarbekuse on aga isegi apteegi asutamise piirangute debati algataja kahtluse alla seadnud. Siinjuures ei ole lahenduseks ka internetiapteegi ning piiriülese tervishoiuteenuse rakendamise võimalused, kuna kõige suurem löögi all olev sihtgrupp vanemaealise elanikkonna näol kuulub vähe kindlustatud isikute gruppi ning ei oma interneti ja võõrkeelte kasutamise oskusi ning kogemusi sarnaselt noorema põlvkonnaga.
Tervishoid on valdkond, mis ei allu täiel määral turu reeglitele ning üksikuid probleeme ei saa siin lahendada üldist konteksti arvesse võtmata. Vastasel korral võib hiljem muudatustest rohkem kahju kui kasu tulla. Seetõttu tuleb iga otsust enne selle vastuvõtmist põhjalikult analüüsida, sest ükskõik missugune tervishoiu esmatasandil tehtav põhimõtteline muudatus või valearvestus mõjutab kahtlemata ka teisi tervishoiuteenuseid. Nii on esmatasand seotud eriarstiabi ning see omakorda erakorralise meditsiini ning päevakirurgia teenusega.
Negatiivse näitena mäletavad paljud hiljutist seadusemuudatust, millega piirati eriarstiabi kättesaadavust patsientidele. Selle tagajärjel ummistusid erakorralise meditsiini osakondade vastuvõtud ning kasvas oluliselt seal töötava meditsiinipersonali töökoormus. Samuti ebaõnnestus apteegiteenuse turu reeglitele allutamine läbi Ungaris. Negatiivse näitena tõi haiglate vaheline konkurents ka Eestis kaasa kõrgtehnoloogilise meditsiinitehnika soetamisega kaasnenud nn. võidurelvastumise, osade erialade tervishoiuteenuste dubleerimise, arstide üleostmise ning kalli meditsiinitehnika paljudel juhtudel alakasutuse.
Kõige selle tõttu ei ole tervishoiuteenus, sealhulgas apteegiteenus oma spetsiifilisuse tõttu samastatav teiste turul pakutavate toodetega. Kahetsusväärselt on tervishoidu puudutav sisuline arutelu patsiendi õigusest tervise kaitsele asendunud suures osas üksnes ettevõtlusvabadust puudutavate küsimuste aruteluga. Samas järjest süvenevale probleemile, miks tervishoiuteenuse kättesaadavus Eestis on eriti äärealadel kogu aeg vähenenud ning ravijärjekorrad ületavad teatud valdkondades oluliselt seaduses sätestatud tähtaegu, ei ole riigikogu ega valitsuse tasandil seni piisavalt tähelepanu pööratud. Näiteks Suurbritannias tuleb onkoloogia haigetele pärast diagnoosi panemist kahe nädala jooksul ravi määrata. Eestis ootavad vähihaiged aga sageli nädalaid või isegi kuid elupäästva operatsiooni järjekorras.
Lahendusena tuleks olemasolevates debattides ning loodetavasti jätkuvates diskussioonides tervishoiu arengusuundade üle keskenduda mitte ettevõtlusvabadusele, vaid kogu süsteemi kitsaskohtadele ning otsida lahendusi, kuidas tervishoiuteenust inimestele kättesaadavamaks ning süsteemi patsiendisõbralikumaks muuta.
Eeltoodu kohaselt ei saa turu konkurents ja vabadus kui õigushüve olla olulisem ning asuda kõrgemal patsiendi Põhiseadusega tagatud õigusest tervise kaitsele. Ja see ei hõlma mitte igasuguseid tervishoiuteenuseid, vaid võimalikult kvaliteetseid, mille hulka kuulub ka apteegiteenus. Võitlus apteegituru ümberjagamise nimel ei või olla olulisem patsientide õigusest tervise kaitsele.
Seepärast tulebki selles valdkonnas esinevate erinevatele majandushuvidele lahenduse otsimise asemel keskenduda patsiendikesksete terviklahenduste väljatöötamisele. Selle käigus tuleb leida vastus põhiküsimusele, kuidas oleks kõigile Eesti inimestele võimalik tagada samadel tingimustel tervishoiuteenuse, sealhulgas apteegiteenuse kättesaadavus olenemata patsiendi majanduslikust olukorrast või elukohast.
