PAUL TAMMERT: Kes juhib Eesti raha?
Suurärimehed nagu ametnikud
Praeguses olukorras võiks ilmselt öelda, et ega vist ole. Meenutades aga olukorda, mis valitses Eestis 1990. aastatel, siis võib öelda, et on ikka küll. Tollel ajal, mil mõned poliitikud tegelesid ?likviidsuse likvideerimisega? ja rahalise ressursi hankimine oli äriedu esmane küsimus, sest kõigile seda ei jätkunud, tähendas laenuotsus paljude jaoks saatuslikku otsust, mille mõju ulatub tänasesse päeva ja kaugesse tulevikku. Oli ju tol ajal avalik saladus, et mõnest pangast sai laenu vaid tutvuse kaudu ja osaluse pakkumise eest.
Vähe sellest, päris paljud ärimehed, kes esitasid oma äriplaani finantseeringu saamiseks ja kellele anti eitav vastus, olid pisut hiljem sunnitud nentima, et keegi teine on sama idee sama panga finantside abil juba realiseerinud. Seetõttu võib küsida, miks me peaksime panganduse kraanide juures olnud isikutesse suhtuma teisiti, kui endistesse riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnikesse, kellest nüüdseks on saanud ?suurärimehed?. Eriti arvestades, et nad mängisid inimeste poolt panka pandud, kuid sinna seisma jäänud rahaga.
Ebaausad tehingud
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 2 (TSÜS) sätestab, et ?Tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava?. Tavaõiguse seisukohast, mis on olnud õigusemõistmise allikas vähemalt viimase 5500 aasta jooksul, on kõigile selge, et mitmete Eesti ärieliiti kuuluvate pankurite ja poliitilisse eliiti kuuluvate isikute majanduslikud tehingud ei ole ausad. Vähe sellest ? ilmselt ei kahtle keegi, et nende tehingute aluseks on olnud nende valduses olnud positsiooni varasem ärakasutamine teatud otsuste langetamisel. Lähtudes aga puhtalt juriidilisest seisukohast, millel on põhinenud õigusemõistmine demokraatlikes riikides viimase paarisaja aasta jooksul, sh ka nüüd Eestis, ei ole sätestatud seaduste tekstist lähtudes võimalik ühtegi nendest isikutest süüdi mõista. Seetõttu saamegi siin viidata vaid TSÜS § 2 viimasele lausele, et ?tava ei saa muuta seadust? ja laiutada vaid käsi.
Antud olukorras võib sõimata riiki ja selle ametnikke, kuid nad ei saa seadust sõna-sõnalt järgides midagi teha. Olukorra lahendamiseks pakub lahendi taas TSÜS § 2, mis ütleb: ?Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks.? Igal eestimaalasel on võimalus oma arvamust avaldada oma käitumisviisi kaudu. Kui keegi tunneb, et need isikud ei ole käitunud õigesti, siis saab ta seda väljendada oma käitumise kaudu. Igaüks meist langetab pidevalt otsuseid, kellega suhelda ja kellele naeratada või keda kutsuda külla või esinema. Veelgi enam mõjutab meie elukeskkonda see, kelle käest ostame kaupu või teenuseid, kelle poolt hääletame ja milliseid ajakirjandusväljaandeid ostame.
Mõtleme pisut Eesti riigis kujunenud erakordselt ohtlikule olukorrale, kus Eesti Panga juhi suhtes on ajakirjanduses esitatud süüdistusi mitte ainult erapanganduses toimunud korruptiivses kokkumängus, vaid ka osaluses riigi meelevalda sattunud pankade ja ettevõtete saatuse määramisel. Vähe sellest, Eesti Panga juht kuulutab avalikult ajakirjanduses, et ta ei tea mitte midagi või ei mäleta mitte midagi, mis toimus tema kõrgetes riigiametites või Ühispanga nõukogus oleku ajal ning ta ei mäleta ei isikuid, otsuseid ega ka tehinguid, mis on tema osalusel toimunud. Ja kõige lõpuks teatab ta veel, et tema kompetentsist ei piisa ühe keskmise suurusega ettevõtte finantsjuhtimise alaste otsuste langetamiseks, mille tõttu ta pidi väga odavalt loovutama osaluse oma ettevõttes. Sellises olukorras ei oska muud, kui küsida ? kuidas saab Eesti Panga nõukogu lugeda härra Lipstokki kompetentseks Eesti Panga ja Eesti riigi rahanduse juhtimisel?
