Peep Peterson: ettevõte peaks töötajatega palgast rääkima

 (10)
Peep Peterson
Peep PetersonFoto: Terje Lepp, Eesti Päevaleht

Ametiühingute keskliidu juhiks pürgiv transpordi ametiühingu esimees Peep Peterson ütles Delfi lugejatele vastates, et palkade osas peaks ettevõtetes olema siiras ja aus diskussioon.

Mulle näib, et ametiühingute kaudu soovitakse eelkõige ja ainult palgatõusu. (Palka aga ei saa nii kergelt tõsta, kui isegi töötajad saavad aru, et võivad oma nõudmistega ettevõtte uppi ajada.)
Kuivõrd õigustatud samas teie hinnangul palganõudmised on, näiteks transpordiettevõtetes? Millel tuginevad palgasoovid, ettevõtete heal tundmisel, teiste riikide kogemustel või emotsioonidel?

Ametiühingutelt ollakse tõesti harjutud nõudma tegevust palkade tõstmiseks. Esiteks on see ilmselt valdkond, kus tänasel töötegijal king kõige rohkem pigistab, aga teiseks on see ka koht, kuhu suunatakse muud tööelus ettetulevad pinged.
Palkade osas peaks ettevõtetes olema siiras ja aus diskussioon. Võib tõesti olla, et ettevõttel pole sel hetkel reaalne palku tõsta. Sel juhul suudab ju tööandja seda numbritega ilmekalt põhjendada. Aga vestlus ei tohi selle koha peal katkeda. Rääkida tuleb ka sellest, mida saavad mõlemad pooled teha selleks, et palgatõusu võimalus tekiks. Äkki on asi vaja tõstatada sektoris või teha midagi muud? Ilma viisakuse ja hoolimiseta lähevad sellised suhted tavaliselt umbe.

Kuivõrd võiksid kollektiivid keskenduda n.ö töötajaid ühendavatele huvidele ja soovidele? Toon suvalise näite - kena ja õdus puhkenurk. Pealtnäha on see "hirmus" kulutus, samas mõjub töötajatele toonust tõstvalt ning sellest saavad kasu paljud töötajad, kes seda kasutavad. Puhkenurk võib tunduda elementaarne, aga tööandjad ei näi sellistest elementaarsetest asjadest nii kergelt aru saavat.
Kas ei peaks ka sellistele (elementaarsetele) asjadele tähelepanu pöörama? Või pööratakse? Sinna juurde käivad ka näiteks nõudmised, mis puudutavad tööohutust ja kas või talutavat suhtumist töötajatesse jms.

Tegelikult pööratakse. Meil on mehed tegelenud Viljandis endale puhketoa sisustamisega, mis nüüd hakkab juba ilmet võtma. Tööandja ja ametiühing on bussijuhtide puhul isegi kulutusi jaganud – ühelt ruumid, teiselt telekas.
Kahjuks on teenimatult tagaplaanil tööohutus. Ei oska seda tööstusvaldkonna nimel surmkindlalt väita, aga palganõue kipub kõike varjutama. Samas olen ennast tabanud mõttelt, et ametiühingu ülesanne on ju tagada oma liikmetele võimalikult rahuldustpakkuv tööelu – hea sisekliima, respekt, motiveeriv sissetulek, turvatunne, puhkamisvõimalused. Kas me vahel oma palganõuetega teisi tähtsaid komponente jalge alla ei talla? Peame olema paremad analüüsijad, et pakkuda just seda, mida antud ettevõttes ja majandusharus töötajatel kõige enam napib.

Mida teeksite teie ametiühingute keskliidu juhina kindlasti teisiti?

Ma tahaksin kindlasti rohkem suhelda liikmete ja otsustajatega, rohkem pakkuda välja töötajatepoolseid lahendusi majanduse ja demokraatia kitsaskohtadele. See toob kapitali ja sõpru, kelle abil hiljem lihtsam töötajaid kaitsta. Selle rahumeelse joone taustal arendaksin siiski välja ka viisaka aktsioonivõime.

Kas Eestis on ametiühingutega kaetud kõik valdkonnad? Või on veel selles osas ametiühingute tekkeks ruumi?

Eesti ametiühingud on mõnes valdkonnas väga skandinaavialikud, ulatudes liikmeskonnalt 50-70 protsendini sektori töötajatest. Seal on ametiühingutel ka mõju ja pädevust rääkida. Tervikus on aga liikmelisus Euroopa madalaim ja see tuleneb just „valgetest laikudest“ kaardil: finantsvahendus, teenindus, laondus ja paljud teised uued valdkonnad, sh targa majanduse osad. Nende katmiseks pole strateegiat koostatud, aga tuleks. Muidu jääb ametiühingu maailmataju ja jutt ühekülgseks ja ebausutavaks.

Mis paneks inimesi ametiühingutega liituma? Mis peaks majanduskeskkonnas muutuma?

Inimesed vajavad kaitset ja erialast tunnustus, kuid keegi ei taha vastandumist ja konflikte. Seepärast peab ametiühingute kaasaegne kontseptsioon olema selline, et tööandjad ja valitsus suudaksid meis näha ka abimeest, mitte ainult tülikat pessimistlikku irisejat. Ja loomulikult peab iga töötaja nägema kasu ametiühingute aktiivsusest. Just professionaalsuse ja tulemuslikkuse osas saame end paremini kätte võtta. Pealehakkamise ja õppimise asi, nagu öeldakse.

Millal ametiühingud saavad lõpuks aru, et 19. sajand on ammu lõppenud ja et on juba 21. sajand?

Noo see minu kandideerimine ametiühingute keskliidu esimeheks ongi minu katse, kas on aru saadud või veel mitte. Ei saa tegutseda samade struktuuridega ja seisukohtadega, mis teenisid meid õitsvatel 1980ndate, peaksime suutma kiiremini kohaneda. Usun, et minu selja taga on kindlasti 21. sajandi ametiühingud, aga neid on jätkuvalt leplikult ka Taliga selja taga. Loodan neiltki abi ametiühingute uuendamisel.

Kuidas mõjutab globaliseerumine ametiühingute tegevust?

Olen ise Londonis baseeruva Rahvusvahelise Transporditöötajate Föderatsiooni (ITF) juhatuse liige ja vedanud mitut teemat ka Euroopa tasemel. Skaalad on muutunud, kapital ja probleemid ei püsi rahvuspiiride taga kinni ja tihti on töötajate muredel hoopis rahvusvahelised lahendused. Noorepoolsema inimesena näeksin muidugi kärsitult, et ametiühingud globaliseeruksid sama kiiresti kui muu maailm, aga küll me järele võtame.

Peep Peterson vastab ülejäänud küsimustele reedel. Vastused ilmuvad siinsamas Delfi Majanduse "Intervjuu" rubiriigis.