Olen Soomes oma ametiliidu liige ning kõikide garantiidega kaitstud. Eestis on ametiühing mingi riigi eelarveliste priviligeeritud tegelaste organisatsoon. Tegeletakse ainult selliste inimestega, kes ennast ei pea rebestama ja alandama, kellel on niigi riigipoolsed garantiid. Ainult, et püütakse veel rohkem ja rohkem välja pumbata. Ja seda lihtinimeste elukvaliteedi arvelt. Tavalist tootjat-teenindajat ei kaitse absoluutselt mingi ühing ega seadusandlus, seetõttu ka selline majanduslik migratsioon.

Siin on mingi valeinfo liikvele läinud, et Eesti ametiühingud esindavad avalikku sektorit. Jah – tervishoid ja õpetajad on hästi organiseerunud, aga samavõrd hästi ehk pareminigi on organiseerunud laevandus ja raudtee, mis ometi ammu eraäris.

Annan Harri Taligale au, et ta on vähemalt alampalgas suutnud seni tööandjatega ikka kokkuleppele saada. Ja ka pingutused vallanduskaitse säilitamisel on ju suunatud kõigile teistele peale ametnike. Nüüd olekski ehk aeg vaadata, kas saab töötegijat ka lahtisemate võtetega aidata, mis igas valdkonnas palku ja tööolusid Soomele lähemale upitaks. Ennekõike aga tsiviliseeriks sektoreid, et tööandjate vähene respekt meie inimesi võõrsile ei ajaks.

Mida võtaksite ette, et Eesti ametiühing muutuks arvestatavaks jõuks, et valitsus ja tööandja hakkaksid arvestama temaga, näiteks nagu omal ajal Poolas. Seal oli ametiühingul jõudu ja rahvas uskus sellesse.

Peame saama ühiskonna positiivsteks mõjutajateks, kes käivad välja uusi mõtteid ja näevad hästi tervikut. Meil pole vaja hetkel taotleda rahvuslikku vabadust, nagu Poola Solidarnoscil omal ajal, aga teatud majanduslikku ärkamist ja rikkuse loojate teineteisemärkamist saame ühiskonda tuua küll. Peamine on avatus uutele mõtetele ja kontaktidele, selge efektiivne struktuur ja usk, et ametiühingud suudavad enamat, kui seni ette näidata on. Siis tahavad ka töötajad selle liikumisega ühineda.

2009. aasta juunis lubas Peterson panna seisma Tallinna bussid, trammid ja trollid. Osad trollijuhid streikisid, kõik bussid ja trammid olid liinidel. Bluff lõhkes nagu seebimull. Kuidas luua suurte sõnade ja kasinate tegudega tugevat ja edukat organisatsiooni?

Pean tunnistama, et hindasime oma oskusi ja võimeid üle. Aga me oskame oma vigu ka kõrgelt hinnata, et mitte teist korda samadel rehadel kõndida. Ma ei ütle, et meil hetkel sarnane aktsioon koheselt õnnestuks, aga me oleme oma ettevalmistust tublisti parandanud, kasutades muuhulgas ka mõningaid sõjaväelisi struktuurielemente, mid Leo Kunnas meile kevadel tutvustas.

Väga hea meelega vaataks, et ka teised sektorid oma aktsioonivõime arendamisse sama tõsiselt suhtuksid. Samas – vägivald ei tee Eesti ametiühinguid tugevaks – avatus ja ühiskondlikud sidemed toovad töötajale palju rohkem kasu.

Kas võte ausalt öelda, et olete kogu elu ajanud ametiühingu asja või on teil siiski ka erakondlikud huvid?

Mul on maailmavaade, mis mind ametiühingusse tõi. Selle eest ei põgene kuhugi, aga see ei muuda mind vähem iseseisvaks ametiühiguasjade ajamisel. Ma siiralt naudin koostööd näiteks majandusminister Juhan Partsi või riikliku lepitaja Henn Pärnaga, kes hoopis teisest parteist. Keskerakondlasest abilinnapea Taavi Aas on jätkuvalt asjalik kolleeg.

Julgen väita, et vahel panevad Tarmo Kriis ja Harri Taliga oma kõikehõlmava ideologiseeritusega mitmetelegi parteipoliitikutele pikalt ära. Ja sellest on kahju.

Kui palju transpordiametiühingu juhina palka saate ja millised on lisatasud?

Oleme avatust ja läbipaistvust pidanud transpordi ametiühingu auasjaks ja riputanud nii minu enda kui ka ametiühingu finantsnäitajad huvilistele tutvumiseks aadressil http://www.etta.ee/aruanded, mis sisaldab infot ka muude teenistuste kohta. Ametipalga osas on varem püütud meil esimeestele maksta vähemalt kahte Eesti keskmist, hetkel pole see olnud võimalik.Mis saab siis, kui teid ei valita keskliidu esimeheks?

Me oleme sõnastanud rea muudatusi keskliidu tegevuses, mille eest me seisame lõpuni. Väga raske on kujutada ette meid loksumas veel neli aastat muutumatus keskliidus.

Tegemist on eilse intervjuu jätkuga.