Nimelt on siis Euroopa Keskpank läinud n.ö raha juurde trükkimise teed. Kuidas SEB sellele vaatab ning mida tähendab see nii pangale kui ka laenuvõtjale?

Euroopa Keskpank tegelikult otsese rahatrükkimise teed ei ole läinud. See on hetkel üks teoreetiline võimalus tulevikuks, mille tõenäosus euroala võlakriisi süvenedes aina kasvab.

Nii avalik kui erasektor on Euroopas hiiglasliku võlakoorma all, mis tekitab jõulist n-ö (võla)deflatsioonilist survet. Sellises kontekstis näib praeguseks hetkeks vaat` et ainsa võimaliku majanduspoliitilise meetmena raha trükkimine lubamaks nominaalkasvul taastuda.

Sellega looks keskpank keskkonna, kus võlakoorma vähenemine süsteemis toimuks eeldatavalt vähemalt enam-vähem viisakalt ja kontrollitult. Samas majanduspoliitika ohjajad enamuses G7 riikides on peamiseks probleemiks deflatsiooni asemel pidanud inflatsiooni. Euroopa Keskpank (EKP) on siinkohal muidugi „parim“ näide, sest EKP kipub intressimäärasid tõstma ka siis, kui kasv regioonis on selgelt oluliselt aeglustunud ja võlakriis lõõmab üha heledama leegiga.

Küsimusele, mida tähendab see pangale ja laenuvõtjale, siis siinkohal on paraku õhus suur hulk määramatust. Ei tasu unustada, et me elame ebakonventsionaalsete majanduspoliitiliste meetmete ajastul ning paraku on ka nende meetmete tagajärjed ilmselt…ebakonventsionaalsed. Nähtavus on erakordselt halb.

Kui ikkagi raha juurdevool kas või kaudsete meetoditega kergitab inflatsiooni ja väiksemal määral palku, siis kas see tähendab laenumaksjale, et tal on lihtsam laenu tagasi maksta? Kuidas liigub laenude baasintressina kasutatav euribor?

Mina nii optimistlik siinkohal olla ei saa – nagu ma mainisin, oleme me keskkonnas, kus rakendatakse ebakonventsionaalseid majanduspoliitilisi meetmeid ning nähtavus on halb. Halb nähtavus mõjutab aga ettevõtlussektorit ja tarbijat kas või selles mõttes, et ollakse kartlikud ning lükatakse investeerimis- ja tarbimisotsuseid edasi.

Arvestades seda, et osades Euroopa piirkondades on konkurentsivõimega väga täbarad lood, on võimalik uue ja „huvitava“ keskkonnaga kohanemisel reaalpalga langus. Olukorras, kus raha trükkimine annaks inflatsioonile tiivad, oleks tõenäoline euribori tõus, kuid jällegi – ilmselt üritavad majanduspoliitika ohjajad teha kõik, et seda ei juhtuks. Olukorras, kus kõik on omadega hädas, on nende eesmärk ühel hetkel selgelt negatiivne reaalintress.

Kas näiteks SEB on üldiselt valmis, et euro võib n.ö kokkukukkuda või et osa riike võib eurotsoonist lahkuda ning see võiks omakorda mõjutada pankade tegevust?

Euro kokkukukkumine on teoreetiline võimalus, millega on praeguses kontekstis veel vara arvestada. Ma olen isiklikult suhteliselt veendunud, et euro kui jõuline poliitiline sümbol on piisavalt tugev selleks, et seda kaitstakse poliitikute poolt ka veel pärast seda, kui kõik ratsionaalsed argumendid on ammendunud.

Kriisisituatsioonis lähevad keerulised poliitilised otsused lihtsamini läbi ning ühine keel võidakse leida ka euro alles jäämiseks vajaliku edasise föderaliseerumise suunas.

Kui rääkida ikkagi "kriisist", siis kas on oodata samasugust kriisi, kui mõned aastad tagasi või midagi veel hullemat?

2008. aasta kriis oli usalduskriis finantssektori vastu, sest pärast Lehman Brothers’i pankrotti ei teadnud keegi, milline pank on järgmine. Tegemist oli süsteemse kriisiga ning n-ö kõige hullem ei olnud enam kaugel. Riigid, kui usalduse viimased astmed panid süsteemi toetamiseks oma usalduse mängu ning tehti poliitiline otsus, et ühtegi süsteemselt olulist panka pankrotti ei lasta, sest tekkiv doominoefekt ja likviidsuskriis oleks liialt hirmuäratavad.

Ma usun, et see otsus kehtib siiani ning seega suvaline võimalik uus kriis erineb sellest, mida kogeti aastal 2008. Ma isiklikult arvan, et uue võimaliku kriisi kontekstis näeme me sümptomaatilisi dramaatilisi liikumisi valuutaturul.