Peeter Koppel: kas vanad ja kobedad saavad jalad alla?
Siiski lähemal vaatlemisel selgub, et vanad ei ole sugugi kobedad ning „jalgade alla saamine" oleks päris ilmne liialdus. Pigem on tervise halvenemine lihtsalt peatunud. Võlakoormad ja kõrges tööpuuduses väljenduvad strukturaalsed probleemid ei ole kuhugi kadunud ning keskpangad jätkavad julgelt reflatsioonilise poliitikatega, et süsteemi nö. püsti hoida. Samas, kui see kontekst on selge, võib järgmise aasta kohta siiski ka üht-teist eeldama hakata.
Globaalne kasv saab 2014. olema senisest rohkem tasakaalus. Ühendriikides kasv tõenäoliselt jätkub, Euroopas on vähemalt langus peatunud. Jaapanis on signaale sellest, et (väga julgete majanduspoliitiliste sammude toel) on teatud majandusnäitajad üle väga pika aja paranemas. Hiinas pole raskest maandumisest enam juttugi ning pigem vaatab Lääs imestusega, kuidas taas suudetakse agressiivsete reformide toel oma positsiooni parandada. Jaapani nõudluspoole ja Hiina pakkumispoole reformid on ilmselt need, mis järgmisele aastale näo annavad ning arenenud ja areneva maailma kasvu varasemaga võrreldes rohkem sünkroonis hoiavad.
Inflatsioon püsib madalal. Seda aga muidugi just tarbijahindade tasemel. On suhteliselt selge, et reflatsioonilisel poliitikal (sh. nullintressimäärad) on oma osa selles, kuidas teatud varade hinnad käitunud on. Samas tarbijahinnaindeksi tasandil saab arenenud maailmas uuel aastal rääkida absoluutsest hinnastabiilsusest või teatud nõrgemapoolsest deflatsioonilisest survest. Viimane seab eriti Euroopa Keskpanga (ECB) ette keerulise ülesande - kuidas tekitada laenukasvu ja raha ringlemiskiirus (velocity of money) seega taas kasvama saada? Raha ringlemiskiirus euroalal ja selle edasine dünaamika on minu hinnangul olulisim näitaja, mida Euroopa kontekstis jälgima peaks. Ajalooliselt on pankade valmidus laenu anda ja pöördemomendid SKT dünaamikas vägagi seotud.
Riskantsed varad püsivad huvioribiidis. Reflatsioonilise poliitika jätkumine loob aktsiatele ka edaspidi positiivse tausta. Lisaks sellele on rohkem tasakaalus globaalne kasv ettevõtete kasumitele kindlasti positiivse mõjuga. Samas järgnev aasta võib osutuda selliseks, kus arenenud riikide aktsiaturud (eriti USA) liiguvad hinnatasemete suunas, millele on raske fundamentaalsel tasandil õigustust leida. Ajalooliselt ja tehniliselt samas on USAs olnud vaadeldav nn. inerts, kus ligi 30%lise tõusuga aastale järgneb enamasti samuti tõusuaasta. Alates 1870ndast aastast on olnud 30 aastat, mil tootlus ületas 25%. Neist 30st aastal 23-l järgnes samuti tõusuaasta, kusjuures tõusu keskväärtuseks oli 12%. Seega ajaloost õppides oleks justkui 77% tõenäosus selleks, et järgmine aasta on positiivne. Loomulikult pole selleks mingit garantiid. Samas see, et vanad pole kobedad ja seega peavad keskpangad likviidsuse tilgutit majandusel laiemalt taga hoidma, sisuliselt tagab selle, et raha varaklassina ei ole ajaloolise taustaga võrreldes kuigi atraktiivne ning turud otsivad üha madalamat tootlust uuel aastal üha kõrgemast riskist.
