Peeter Koppel: Korruptsioon jooksutab rikkuse loomise masina kinni

Möödunud valimiste seotud debattidest jäi vaatamata liigsele meelelahutuslikkusele kõlama ka mitmeid tõsisemat mõtteid. Minu jaoks üks intrigeerivaim neist oli mõte/väide, et korruptsioon ei oluline ja et tegemist on nähtusega, mis eksisteerib igal pool ning mis on „valemis“ seega selgelt ebaolulise tähtsusega.

Unustades meie siinse konteksti ja vaadeldes teemat puht-teoreetiliselt, siis on selline väide siiski üpriski küsitava väärtusega.

Miks?

Korruptsioon õõnestab õigusriiki ja tõkestab majanduse toimimist laiemalt. Õigusriik on aga turumajanduse olemasoluks hädavajalik. Majandusagentide omavaheliste suhte takistusteta toimimiseks on nimelt ülioluline, et omandisuhted ning kodanike õigused ja kohustused on üldiselt hästi teada, aktsepteeritud ning nende piirjoonte paigas hoidmiseks kasutatakse vajaduse korral (riiklikku) sunnijõudu. Turumajandus eeldab võrdsete võimaluste ja kindlate üheselt mõistetavate reeglitega mänguväljakut ning riik selle väljakuna peab majanduse tõrgeteta toimimiseks olema selline kus lepingud peavad, pettuse eest saab karistada ning kellelgi ei teki ebaõiglast eelist. Seda enam veel riiklikku sunnijõudu oma kapitali tootluseks keerates. Ilma õigusriigile omaste karakteristikuteta pole pikaajalised lepingulised suhted võimalikud või on riskantsed. Riskil aga teatavasti on hind. See hind võib tähendada, et mõni projekt, millest ühiskonnale kasu oleks, jääb ettevõtjal tegemata just sellepärast, et projekti tootlus pole „määrimise“ hinna tõttu mõttekas. Sellest järeldame, et…

Korruptsioon on varjatud täiendav maksukoormus. Riigi maksukoormus võib tunduda globaalses üha tihenevas konkurentsis välisinvestorile atraktiivne, kuid kui kohale saabutakse ning avastatakse, et kõikvõimalikel ja sageli ka üllatavatel tasanditel on seltsimehi, kes tahavad ka villas elada ning lapse Londonisse kooli saata – ja seda kõike selle eest, et nad omavad mingit templit, minnakse lihtsalt mujale. Ajalooline kogemus näitab, et korruptsioon on üks parimaid näiteid nähtusest nimega „süües kasvab isu.“ Välisinvestorite meelest „kahtlase koha“ puhul kannatab ettevõtluskeskkond ja ka tööhõive.

Korruptsioon tekitab turumoonutusi. Oletame, et on kaks konkureerivat ettevõtjat kahe konkureeriva projektiga (samal alal). See, kumb projekt käiku läheb, seda otsustab ametnik X. Esimese konkureerija projekt on parem. Teine konkurent aga „määrib“ ametnikku. Kokkuvõttes ei võida mitte parim projekt, vaid hoopis selle projekt, kes tegeles „määrimisega.“ Siinkohal tuleb aru saada, et süüdi on mõlemad, kuid minu seisukohalt on ka sellisel juhul vähemalt majandusliku loogika mõistes suurem süüdlane ametnik, kes oma positsiooni/võimu kuritarvitas. Korruptsioon loob eelduse kapitali vääraks allokatsiooniks ning nõrkade ja keskpäraste projektide ellu jõudmiseks. Välistatud ei ole, et lõpuks tuleb sellest maksumaksjale ka kenakene arve.

Korruptsioon tapab innovatsiooni. Oletame, et keegi tuleb mingil alal välja uue tehnoloogiaga, mis muudaks mingi toote või teenuse oluliselt mugavamaks, odavamaks või laiendaks toote senist kasutusala. Kui antud segmendis tegusatel „vanadel tegijatel“ on võimalus otsustajaid „määrida,“ et uutele tulijatele regulatiivseid kaikad kodaratesse loopida, on katki turumajanduse olulisim mehhanism – see, mis väärtust loob.

Seega on korruptsioon miski, mis muudab ka suhteliselt tavalise inimese jaoks kaubad ja teenused kallimaks, võib halvendada nende kättesaadavust, halvendab potentsiaalselt tööturu olukorda, tööturu kaudu mõjutab sisetarbimist ning innovatsiooni tapmise kaudu võib visata saatusliku kaika rikkuse loomise masina kodaratesse. Seega pole korruptsioon „valemis“ sugugi mitte väikse tähtsusega muutuja, vaid hoopis selline, mille väärtuse teadlik ja pidev minimeerimine on erakordselt oluline.