Peeter Koppel: Kui me vaatleme suurte kütuseettevõtete suuri kasumeid, siis me peame aru saama sellest, et ettevõtted tegutsevad valdkonnas, kus esiteks jätkusuutlikud tootmismahud võivad olla vähenemas, tarbimine on kasvamas, hind on väga mitteelastne (väike tarbimise kasv tõstab hinda päris tugevalt) ning naftat ja naftaprodukte on sõna otseses mõttes ka kõigile vaja.

Loomulikult need, kes käitlevad üha kallimat ressurssi, teenivad hästi ning nende mõjuvõim kasvab. Samas on tänasel päeval keeruline väita, et tegemist oleks liigse kontsentreeritusega. Tasub meenutada perioodi eelmisest sajandist, mil lõviosa naftaärist oli sisuliselt ühe perekonna/ettevõtte käes. Ka oli mainitud perekonna pea John D. Rockefeller (inflatsiooniga korrigeeritult) umbes kümme korda (!) rikkam kui Bill Gates.

Kuidas peaks tavainimene suhtuma kütusefirmade suurtesse kasumitesse? Läänes „suhtuvad“ tavainimesed sellesse nii, et investeerivad kütusefirmade aktsiatesse või neid sisaldavatesse fondidesse. Ülalkirjeldatud põhjustel on energiahindade tõusutrend objektiivne paratamatus ning ilmselt see energiaettevõtete kasumikasv võib jätkuda.

Selles kontekstis ei ole need kütusefirmad mingid „mustad kastid.“ Tegemist on avalike ettevõtetega, mille aruandlus on avalik ning millest mõttelise osa soetamine ei ole palju raskem, kui suvalise finantstehingu tegemine internetis.

Kas kütusefirmad teavad midagi sellist, mida tarbija ei tea? Teatud ärisaladusi kindlasti on, kuid spekulatsioonid teemadel „paekivist saab sealiha teha“ või „kuskil on odav ja puhas ning ammendamatu energiaallikas“ jätaksin ma populaarset terminit kasutades – fooliummütsikestega onude pärusmaaks. Odav, puhas ning ammendamatu energiaallikas oleks sellise paradigmat muutva jõuga sündmus, et ma ei näe maailmas ühtegi jõudu, mis suudaks seda vaka all hoida. Kokkuvõtvalt võib aga öelda, et energiahindade osas mul häid uudiseid ei ole.