Koppeli sõnul defineerivad Venemaa majanduse konteksti peamiselt kaks asjaolu. Esiteks vananev rahvastik ja teiseks see, et ollakse jäänud toormete tootjaks ning kasvõi nende vääristamisega pole väärtusahelas märkimisväärset ülespoole liikumist toimunud.

See tähendab, et sõltuvus toormete – eriti nafta hinnast – on jätkuvalt hiiglaslik. Kuna käesolev aasta toob parima aasta naftale alates aastast 2009, siis Venemaa ja rubla jaoks on see olnud nö. meeldiv vaheldus. Ka on Venemaa oma monetaarpoliitikas olnud vägagi tehnokraatlik ja distsiplineeritud.

„Kui need kaks asjaolu kokku võtta, siis on see tinginud selle, et vaatamata sanktsioonidele ja (geo)poliitilistele pingetele on raha leidnud tee tagasi Venemaale. Üllatav on selle juures vast see, et see on see (sama) raha, mille kohta öeldi/arvati/lubati 2014, et see „enam kunagi“ sinna ei naase,“ märkis Koppel.

Seni, kuni nafta maksab, saab Venemaa Koppeli kinnitusel kuidagi hakkama. Selge on aga see, et pikemas perspektiivis vajatakse innovatsiooni (väärtusahelas kõrgemale liikumist). Sellega on aga see probleem, et see kipub Koppeli sõnul tekkima keskkonnas, kus on mugav olla nii erksatel inimestel kui kapitalil. „Sellest mustrist, kus tavaline inimene teenib (ja on peaaegu alati teeninud) kuus ca 10 barrelit naftat, on vaja välja murda,“ lausus ta.