Samas olles ise "üle elanud" kunagise tehnoloogiamulli lõhkemise, on mul täna toimuvat (veel) raske mulliks nimetada. Kui tõe kriteerium on valuatsioon (fundamentaalselt õigustatud hinnatase),
siis USA aktsiad pole tõesti enam odavad, kuid samas pole nad ka otseselt kallid.

S&P indeksi nö läbiv hinna ja kasumi suhtarv (P/E) on jõudnud tasemele 19 ja Nasdaq 100 puhul tasemele 21. Kui S&P ajalooline keskmine P/E on umbes 15, siis see praegune mõningane ajaloolisest keskmisest kõrgem tase mulliteooriale veel kinnitust ei anna. Ka ei ole käesoleva aasta tõus ajaloolisse konteksti panduna selline, mis sunniks häirekella lööma.

USA aktsiaturul on alates 1900. aastast olnud enim selliseid tõusuaastaid, kus tõus jääb 10 ja 20 protsendi vahele. Teisel kohal on arvuliselt aastad, kus tõus jääb nulli ja kümne protsendi vahele. Ja juba kolmandal kohal on aastad, kus tõus on võrreldav käesoleval aastal saavutatuga, jäädes 20 ja 30 protsendi vahele. Alates aastast 1900 on olnud aga tervelt 17 aastat, kus (S&P) tootlus on jäänud vahemikku 30 kuni 60 protsenti.

Seega, kui käesolev aasta lõpeb tänaste tasemete juures, siis on USA aktsiaturgude tootlus küll ajaloolisest keskväärtusest kõrgemal, kuid ekstreemsustesse minekust me rääkida ei saa. Lisame siia veel selle, et kasumite kasvutempo on olnud aktsiate tõusutrendiga suhteliselt
hästi sünkroonis (aktsiate hinnatasemed ei ole aktsiakohase tegevuskasumi kasvust kiiremini liikunud).

Ka ei saa mainimata jätta seda, et aktsiate riskipreemia oli finantskriisi tagajärjel ilmselgelt mõjutatud meeleolust, kus leiti, et maailma lõpp on sisuliselt käes. Seega on vähemalt osa tõusutrendist seletatav korrektsiooniga maailmalõpumeeleoludest meelalaadi, et „asjad on küll päris halvasti, kuid sellega ei lõpe veel meie "püha üritus".

Ka ei saa tähelepanuta jätta agressiivse reflatsioonilise poliitika (madalad intressimäärad, rahatrükk) mõju riskantsete varade hindadele. Kuigi suur hulk ringkondi ei taha siin otsest kausaalset seost näha, paistab seos praktikutele enamasti ilmselgena. Reflatsiooniline poliitika ilmselget jätkub ning tõukab varade hindu ülespoole ka edaspidi.

Rahatrüki mahu koomale tõmbamine on aga põnev harjutus, sest ainuüksi jutud sellest põhjustavad varade hindade langust ning kuskilt ei paista seda, et Föderaalreserv langeva aktsiaturu tingimustes tahaks rahatrükki koomale tõmmata. Sellest konkreetsest kahvlist välja tulemine saab
ilmselt olema kõrge meelelahutusliku väärtusega neile, kes sellest
ühel või teisel moel ei sõltu.

Seega arvan, et aktsiate tähelend varaklassina ei ole läbi, USAs ei ole (veel) otseseid mulli ilminguid ning oodatud-kardetud korrektsioon osutub ostukohaks. Tõusutrendi taustal on veel vähemalt kolm olulist ja pikaajalist protsessi, kuid see on juba järgmine teema.