Peeter Koppeli kolumn Ärilehes: Kriisi mõistmise koolitus täiskasvanutele. 1. osa

 (25)
Peeter Koppeli kolumn Ärilehes: Kriisi mõistmise koolitus täiskasvanutele. 1. osa
Peeter Koppel. Foto: SEB.

Tänaseks ameti poolest juba 15 aastat vast ühtede tugevaimate turujõudude (finantsurud) meelevallas veetnuna, et avalik ja eriti intellektuaalne arvamus kipub suhteliselt konkreetsete ja mõõdetavate probleemide maailmale vastandudes pakkuma lihtsat, küsitavate eeldustega ja indiviidi vastutust vältivat diskursust.

Põhjus asendatakse selles tagajärjega ning vaatamata eelmise sajandi vastavate eksperimentide ebaõnnestumisele ihaletakse kaudselt ikkagi uut ja paremat inimest. Euroopaliku humanitaar-intellektuaalse kriisikäsitluse narratiiviks sidumise taga paistavad aga selgelt just tänaste kriiside põhjuste kõrvad.

Üldiselt libisetakse sujuvalt (kuid vaevalt, et päris tahtlikult) üle võlakriisi tulipunktist defineerides võlakriisi kui reklaami (!) ja pankade (!) ohvriks olevate kodumajapidamiste liigse võlakoormuse tagajärge. Kuigi kodumajapidamiste võlakoormus on arenenud maailmas tõesti viimase kolmekümne aasta jooksul jõudsasti tõusnud ning on tõepoolest vägagi problemaatiline, ei ole see mitte see, mis on viimase ligi nelja aasta jooksul ähvardanud arenenud maailma aeg-ajalt kaosesse tõugata. Võlakriis on eeskätt siiski avaliku sektori tänase olemasoleva võlakoormaga seonduv teatud riikide ebameeldivalt käegakatsutav maksesuutmatus, millel oli ja on potentsiaal anda praegusele tsivilisatsioonile hoop, millest toibumine võib võtta ebameeldivalt kaua (näiteks inimpõlve).

Seotud lood:

Võimetus ka (rahvale antud) tulevasi lubadusi täita on aga miski, millest täna veel liiga palju ei räägita, sest selle teadmise jõudmine laiematesse massidesse tiriks ilmselt katki viimsetegi illusioonide traagelniidid. Poliitikud on viimase kolmekümne aasta pakkunud hoolekanderiigiks bränditud laenupeo all pidevat elustandardi paranemist, üha enamate funktsioonide võtmist riigi kanda ehk turujõudune laenurahaga vaigistamist ning valijad on vaatamata poliitilise jõu nö. pealkirjale (asetusele maailmavaatelisel skaalal) sellele jõuliselt aplodeerinud. Miks seda tehti? Põhjuseid on ilmselt mitmeid, kuid ei tasu unustada, et eelmist sajandit mürgitasid jõuliselt marksistlikud ideed ning Lääs tundis survet anda rahvale seda, mis meil siin „töörahva paradiisis“ väidetavalt olemas oli.

Seda enam on tänane kohati uudistes nähtav autode teistpidi keeramine ja süütepudelite loopimine ning rahulolematus oma sisult absurdne, sest protesteerijad on need samad inimesed, kes on hoolekanderiigi illusioonist paljultki isiklikult osa saanud. Nüüd aga leiavad nad, et see on kellegi teise kriis ja keegi teine peaks selle eest tasuma. Seda „kedagi teist“ , Nimetagem teda kasvõi jõuluvanaks, aga pole olemas. Pole kunagi olnud.

Järjeloo teine osa ilmub Ärilehe veebiversioonis homme; loo autor Peeter Koppel on lubanud oma loo kommentaariumis kaasa arutada.