Mõni julgeb isegi rääkida pöördepunktist. Euroopa oleks justkui surutisest väljumas, Suurbritannias ja USAs läheks juba peaaegu et hästi ning teisel poolaastal peaks aset leidma globaalsel tasandil suisa kasvu kiirenemine.

Mul on sellist rõõmu raske pidada millekski muuks, kui veidi paranenud näitajate soojendamiseks suvise päikese valguses, sest üks või kaks paranemisele viitavat numbrit ei kipu kuidagi viitama sellele, et keskkond pikemas perspektiivis paranemas oleks. Jah, keskkond on küll muutumas, kuid see, kas paremaks, on vägagi tugeva küsimärgi all. Miks?

Võtame või Euroopa (Liidu). Esiteks on tegemist piirkonnaga, kus tööpuudus on uuema ajaloo kõrgeim, võlakoorem surub meeleolu maadligi ning siiani on veel probleeme avalikult tunnistamisega, et senine elustiil ja senises mahus riigi pidamine on võimatu. Probleemid on strukturaalsed. Kogu selle probleemide puntra lahendamise (õigemini leevendamise) roll on aga surutud keskpangale. Euroopa Keskpank seisab aga siinkohal paraku silmitsi täiesti hoomamatu koguse eri huvi- ja survegruppide poliitiliste ja majanduslike soovidega ning seega kipub olukord praegu pigem päädima sellega, et hetke majanduslikus kontekstis teoreetiliselt soovitav suhteliselt odavam euro jääb ameeriklaste teha. Jah, kui ameeriklastel läheb hästi, siis on eurooplastel kuhu oma kaupu eksportida ning nõrgem euro „tekib“ lihtsalt läbi tugevama dollari.

Aga kas USA suudab eurooplastele rõõmu valmistada? Võib-olla tõesti. Samas ka seal on minu arvates üks väga tõsine risk. Kui vaadata seda, kuidas USA riigivõlakirjad viimasel ajal liikunud on, siis see volatiilsus ei viita küll sellele, et Ühendriikide majanduse tervise paranemises kindlad oldaks. Ja kui ka selles kindlad ollakse ning võlakirjade tootlused jätkavad kasvu, tähendab see kallimat raha üle maailma ja intressimäärade kontsa majanduse hapnikuvoolikul. Seega, kui USAs läheb hästi, siis hakkavad kasvama riigivõlakirjade tootlused ja kõik pole enamgi nii hästi. Kui aga USAl ei lähe niigi hästi ning meie ees seisab taas surutis ja deflatsioonihirm, peame taas kuulama rahatrüki aariat ooperist „Kõik on tegelikult kontrolli all.“

Seega – jah, päikese käes soojenenud numbritest tehtud pealkirjad on küll toredad, kuid vähemalt mina usun paranemisse alles siis, kui ma näen raha ringlemiskiiruse kasvu. Seda, et tahetakse laenata ja laenu võtta. Kui seda ei juhtu, siis lükkavad langevad hinnad reaalintressid kõrgele ja me peame morni näoga parafraseerima ühte väga lõbusat raamatut: „…nii nad tapsidki meie taastumise.“

Hea lugeja, SEB strateeg Peeter Koppel kirjutab Ärilehe veebiportaalile kaks korda kuus kolumne.

Lugude kommentaariumisse ootame registeeritud kommentaatoreid, kes võiksid Peetri kirjutatud teemal sõna sekka öelda ning neile on omakorda Peeter lubanud ka vastata.