Peeter Koppeli kolumn Ärilehes: riik lekib konkurentsivõimet kiiremini, kui keegi tahaks tunnistada

 (12)
Peeter Koppel
Peeter KoppelFoto: Sven Arbet

Ei ole üllatus, et majandus on paljude teiste valdkondadega sarnaselt Eestis selgelt stagneerumas. Viimane tähendab seda, et rahuldavat kasvu kui sellist ei ole ega tule. Sisemised kasvallikad on ammendunud ning elatakse paljultki ekspordipartnerite „armust.“

Stagnatsioon on aga rahulolematuse kütus. Rahulolematus toob aga kaasa nii väljarännet kui läbi demokraatlike protsesside lühinägelikke ning ebakompetentseid, kuid lühemas perspektiivis ilmselt siiski väga populaarseid majanduspoliitilisi otsuseid. Viimased aga loovad konteksti keskkonna edasiseks halvenemiseks. Stagnatsiooni positiivne alternatiiv oleks see sama juba mainitud (majandus)kasv.

Nüüd on küsimus, kuidas probleemile läheneda? Katseid mõista anda, et asjalood ei ole kõige paremini, on ka tehtud. Viimase aja tuntuim selline katse on kindlasti miinimumpalga suhtes ümmarguse eesmärgi paika panemine. Tunnistan, et selle näitaja külge edasise diskussiooni ankurdamine jääb minu jaoks kaugeks. Minu ilmselt primitiivses maailmas on palk tulemus, muutuja, mis tekib teiste muutujate koosmõjul - ühe teatud ahela lõppfaasis. Seega ei oska mõelda nii, et ahela lõppfaasis tekkiva muutuja reguleerimisega saaks kuidagi edukalt ja kasulikult reguleerida ahela varasemas faasis toimuvat. Palga maksmiseks peavad eksisteerima eeldused. Seega just majanduskasvu eeldustega tegelemine on primaarne.

Seotud lood:

Kasv võib tulla pikemas perspektiivis aga ainult positiivsetest demograafilistest arengutest või tootlikkuse kasvust. Demograafiaga on meil lood teatavasti halvad – rahvastik nii vananeb kui väheneb tempokalt. Demograafiliste arengute mõistes ei ole võimalik midagi kiiresti ette võtta. Isegi, kui praegu teha kõik õigesti, oleks võimalik nende otsuste vilju näha ca paarikümne aasta pärast. Seega ainus meetod kasvurajale tagasi saada on tootlikkuse kasvatamine – seda nii ettevõtte tasandil kui riigi/majanduspoliitika tasandil. 

Esimene oluline samm oleks probleemi teadvustamine. Hetkel on meil toimumas palgakasv ilma tootlikkuse kasvuta. Me oleme juba kaotanud oma 2008-2009 saavutatud hinnaeelise tööjõu kontekstis ning riik lekib konkurentsivõimet kiiremini, kui keegi tahab tunnistada. Samas öeldakse, et Eesti ei vajavat suurt narratiivi. Vajab küll ning majanduse edasise käekäigu kontekstis oleks probleemi teadvustamine tootlikkuse kontekstis Suure Narratiivi oluline komponent.

Kui probleemi on teadvustatud, võiks tee teiseks edasi minna maksusüsteemi üle vaatamisega – eesmärk oleks leida süsteemis võimalusi efektiivsuse kasvatamiseks ning innovatsiooni otsese soodustamiseni põhimõttel maksustada seda, mida peaks vähem olema ja mitte maksustada seda, mida peaks rohkem olema. See kehtib nii uute tehnoloogiate kui paljude jaoks ehk ebameeldivana tunduva kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu sisse toomise puhul. Siit jõuame loogiliselt ka kolmanda sammununi ehk ärikeskkonna parandamiseks vajalike struktuurireformideni.

Neljas tasand oleks puhvrite loomine makroökonoomiliste (globaalsete ja regionaalsete) šokkide tasandamiseks. Viies tasand oleks poliitikad, mis aitaksid majandust võimalikult suurel määral diversifitseerida, et ei oldaks sõltuvad näiteks ühest-kahest sektorist. Kuues tasand oleks vajadus üle vaadata, kui efektiivselt kulutatakse avalikku raha ning selle kulutamise efektiivsuse tõstmine. Avaliku sektori suurem efektiivsus vähendab avaliku sektori reaktsiooniaega ühiskonna vajadustele vastamisel ning võib seega suurendada konsensuslikkust avalikkuse ja poliitikute vahel. Viimane kiirendab aga vajalike reformide läbiviimist. 

Seitsmes tasand oleks mõtestatud investeeringud taristusse. Hetke riiklikud suuremad taristuinvesteeringud on liiga sageli olnud pigem nice-to-have kui potentsiaalselt reaalselt majandusele positiivset mõju avaldavad. Tänasel päeval on energia näiteks kriitilise tähtsusega sisend igasuguses mastaapsemas tootmistegevuses ning ka see peab olema tulevikku vaadates konkurentsivõimeliselt hinnastatud. 

Loe veel

Ettevõtete mõistes on töötaja tootlikkuse kasvatamise puhul oluline esiteks motivatsioon. Motivatsiooni on võimalik kasvatada mitmeti, kuid mina isiklikult usun, et töötajate suurem kaasatus ettevõtte omanikeringi on üks äärmiselt hea moodus töötajate motivatsiooni kasvatada. Ilmselt oleks selle hoova efektiivsus meil mõnevõrra väiksem, kui see on olnud Läänes (seda on ka mõõdetud), kuid klassivahe kaotamine töötaja ja ettevõtja vahel mõjutab siiski selgelt töötajate käitumist, muutes ta pikaajaliselt motiveeritumaks. 

Teine oluline tasand on töötaja loovus. Loov inimene on võimeline looma suurt väärtust lühikese aja jooksul ning tegema midagi masinatest sõltumatut. Seega loovuse soodustamine võib anda tootlikkusse laiemalt olulise panuse. Ettevõtte tasandil on oluline, et kvaliteedi ja loovuse ning töötajate kompensatsioonimehhanismide vaheline seos oleks võimalikult otsene

Paraku parimas mõttes loov on sageli just väga kvaliteetne tööjõud. Kvaliteetne tööjõud on aga haritud/koolitatud tööjõud. Seega kolmas oluline tasand on investeeringud töötajate kvalifikatsiooni tõstmisesse/haridusse. Investeeringutel tehnoloogiasse puudub mõte, kui selle tehnoloogia potentsiaali ei suudeta võimalikult suurel määral rakendada. 

Turg tasub kasvava tootlikkuse eest, sest turule meeldib innovatsioon ning kvaliteet. Turu kontekstis on seega meeldiv eksisteerida ettevõttel, kus innovatsiooni ja kvaliteedi tekkimiseks on soodus, mitte ebasoodus keskkond. Teatud üldistusi tehes võib öelda, et kasvava tootlikkuse eelduseks on kõrgtehnoloogia pluss motiveeritud ja koolitatud töötaja, kelle loovust ei suruta alla. Sellisele töötajale saab ka juba palga moodi palka maksta.