Siinkohal peab seetõttu vaatlema kahte asjaolu. Esiteks on Ukraina majanduse suurus maailma kontekstis marginaalne ning sealses majanduses toimuv ei suuda maailma majandust mõjutada.

Teiseks on Venemaa majandus küll suur, kuid tema SKT-d võib võrrelda Itaalia ja India SKT-ga. SKT elaniku kohta paigutab Venemaa aga kuhugi Uruguai ja Tšiili kanti. Seega näib, et Venemaal pole seni oma ajaloolist võimalust suudetud realiseerida ning eksporditakse toormeid ilma neid vääristamata.

Järelikult pole isegi praeguse seisuga Ukraina sündmustega seotud risk investeeringute kontekstis märkimisväärne. See kehtib loomulikult seni, kuni kriis ei eskaleeru ning me ei näe Venemaa ja NATO vahelist konkreetsemat konfrontatsiooni. Seni, kuni kriis püsib Ukraina piires, on igasugune mõju finantsturgudele psühholoogiline ning suuremat volatiilsust võiks teoreetiliselt esineda vaid nafta hinnas.

Siit jõuame üpris kiiresti järelduseni, et Ukraina, Krimm ja Venemaa ei ole (!) praegu peamised faktorid, mis investeerimiskeskkonda mõjutavad.
Peamine mõjur on seega sama mis senini: globaalse majanduskasvu suurem sünkroniseeritus. Teises kvartalis võib maailma majandus osutuda esimesest kvartaliga võrreldes olevat veidi paremas seisus. Samas G7 riikide probleemid ei ole kuhugi kadunud ning kasv jääb alla potentsiaalse kasvu. Seega tarbijahinnaindeksi tasandi inflatsioon ei ole probleem ning keskpankadel on seega piisavalt vabadust majanduses stimureerimis-eksperimente korraldada.

Järgmine oluline faktor on loomulikult Hiina. Hiina kasvu taga on aga peamiselt urbaniseerumine, mis nõuab ka edaspidi suuri investeeringuid. See protsess ei ole peatunud. Muutunud on vaid üks asjaolu: valitsus on huvitatud sellest, et kapital ei liiguks ka kinnisvaras sinna, kus on juba probleeme ülepakkumisega. Kasvav jooksevkonto ülejääk, tohutud valuutareservid ning kuut protsenti ületavad laenuintressid võimaldavad hiinlastel juhtida oma majandust sinna, kuhu soovitakse.

Majanduspoliitiline fookus on seega kaldunud krediidiekspansiooni pidurdamiselt kasvu kaitsmisele. Kui vaadata Hiinat laiemalt, siis tegelikkuses pole sealne majandus veel piisavalt krediidist nö. läbi imbunud.

Nüüd jõuame varade hindadeni – täna peab nentima kahte asja. Esiteks arenenud riikide (G7) aktsiaturud on täna fundamentaalselt õiglastel hinnatasemetel. Seega potentsiaal justkui puuduks. Samas tuletame meelde, et asume keskpankade poolt ohjatavas keskkonnas ning tarbijahinnaindeksi tasandi inflatsiooni puudumine on neile jätnud üpriski vabad käed. Seega on keskkond ka aktsiate jaoks soodne ning positiivne trend ei lõpe enne, kui teatud turgudel on aktsiad muutunud fundamentaalselt kalliks (versus praegune õiglane hinnatase).

Seega riski vähendamine portfellis veel õigustatud ei tundu. (Muidugi tuleb arvestada, et geopoliitiliste riskide realiseerumine võib kaasa tuua vägagi kõrge volatiilsuse episoode).

Võlakirjade puhul saame teatud segmentides aga rääkida sellest, et miski on nö. liiga kallis. Jutt on kõrgema riskiga korporatiivvõlast (high yield), kus riski ja tootluse vahekord on muutumas ebasoodsaks. Tegemist on millegi sellisega, mille osakaalu portfellis võiks tasapisi vähendama hakata. Kurb on see, et võlakirjade varaklassis kipub potentsiaal olevat ammendunud ning kõrgema riskiga korporatiivvõlale asenduse leidmine võib kujuneda vaat-et võimatuks ülesandeks.

Seega positiivne reaaltootlus madala riskiga on miski, mille saavutamine saab olema üha raskem.

Veel üks vara, mille puhul on hetkel raske ostu- ja hoidmisargumente leida, on kuld. USA majanduse tugevus ning sealsete riigivõlakirjade reaaltootluste kasv ei ole kindlasti kontekst, kus kullal saaks hästi minna.

Kokkuvõtteks võib öelda, et keskpangad stimuleerivad ning riskantsete varade hinnad tõusevad. Tõusevad seni, kuni on võimalik rääkida mullist. Ning siis tõenäoliselt tõusevad veel veidi.