Peeter Tammistu: Eesti lennundus kui lennuvõimetu linnu unistus
Alati on olnud mõnus kodune tunne kas Kopenhaagenis, Brüsselis või Stockholmis siseneda Estonian Airi lennukisse, saada värsked eestikeelsed ajalehed ja paari tunni pärast oledki kodus. Mõnus. No ega teistegi lennufirmadega kehv lennata ei ole, kuid tunne on teine. Seega ongi vahe reisija jaoks pigem tundes, kõigi teiste jaoks selle tunde maksumuses.
Palju siis on sellise kodutunde rahaline väärtus? Valdkonnaspetsiifika asjatundjad ütlevad, et uuele firmale (NAG) jagub sinna paigutatud meie ühisest rahast kaheks aastaks. Usume asjatundjaid.
Seega „tunne“ on väärt ca 20 milj EUR aastas. Reisirongiliikluse toimimiseks maksab riik meie ühisest rahast sama suurusjärgu peale ehk ca 25 milj EUR aastas. No umbes samasuguses rütmis toimus rahapõletamine ka EA-s viimastel aastatel. Kuid vaadake, majanduslikus mõttes on dotatsioonidel põhinev või omaniku raha põletav firma „lennuvõimetu lind“. Abistav dotatsioonipropeller saba all tekitab vaid illusiooni lennuvõimest.
Siiski suutis EA oma lõpuperioodil mõnel kuul ka kasuminumbreid näidata ( Ma ei tea küll päris täpselt kas see oli opereerimiskasum või see „päriskasum“). Tähendab oli õpitud, loodud oma mudel.
Heroiline hädatapp
Kuidas edasi? Põletame rütmikalt edasi 20 milj EUR aastas? Vaevalt meil teist korda seadust rikkuda lubatakse, kui esimesel korralgi näppude, ups, rahakoti pihta anti. Riiklike abidega EK rahvusvahelist lennuturgu solkida ei luba. Nii, et see on tupiktee. Võib-olla saaks odavamalt? Mõistlikumalt? Kas me teeme midagi valesti?
Kui äri on kahjumlik, siis on midagi valesti tehtud. Mida me teeme valesti? Midagi me teeme valesti, sest kümmekond aastat tagasi olid näiteks EA ja airBaltic, mõlemad väikesed kohalikud lennufirmad ja tänaseks on üks neist saanud regionaalne firmaks ja teine … Nojah, teisega on niimoodi, et see lihtsalt lõpetatakse, nagu jala murdnud lehm, hädatapmine.
Hädatapule püütakse küll anda heroilist värvingut, kuid tehtud vead viisid olukorda, milles pole mitte midagi heroilist. Oleks aeg õppida, õppetunde ju jagub.
Kõigi pattude lunastus
Lennunduses on paljugi „nihu“ läinud, uus ala ju meie jaoks. Õppetunnid on olnud rängad. Arvatavasti on üks põhjusi miks meie lood lennunduses kehvaks kujunesid kindla sihi puudus, püsimatus, teiseks oma võimete ning võimaluste ülehindamine, kolmandaks suure strateegilise partneri varjus elamine kujundas suurelt mõtlemise asemel välja suurushullustuse.
Lõppkokkuvõttes polnud see, mis ühes firmas peaks olema strateegia, muud kui heitlik tõmblemine. Hei, hoovõturajal, rattad maast lahti, ei saa ümber mõelda, et ma tahan hoopis teiselt stardirajalt õhku tõusta. Kuid just niimoodi me tegutsesime. Pikast meelest ja kannatlikkusest jäi puudu nii väiksena olles, kui ka suureks tahtes. Kuid selge see, et ega me ise taha süüdlased olla, vaja leida süüdlane. Leitigi. Kõigi pattude lunastaja – Taskila.
Mnjah, kuid kui mõtlema hakata, siis Taskila ei teinud midagi valesti, ta tegi täpselt seda, mida talt telliti. Mind on alati imestama pannud, kui üksmeelselt me kolgime Taskilat, igaüks eraldi ja kõik koos, kuid milles ta süüdi oli? Kas selles, et ta küsis maailmas selles valdkonnas aktsepteeritavat palka ja mitte meie trollijuhi palka? Ega ta ise seda palka enesele määrata/maksta ei saanud, ikka meie ise määrasime.
Teiseks süüdistatakse teda selles, et tegi ulmelisi kavasid. Õige, olid tõesti ulmelised, kuid just sellise muinasjutu, vabandust strateegia, elluviimiseks ta palgatigi. Meie ise ostsime selle muinasjutu. See muinasjutt meeldis omaniku esindajatele kõige rohkem, see muinasjutt võitis ju jutuvestjate konkursi. Talle maksti palka selle eest, et ta teeks EA suureks, suuremaks kui...
Väljumisstrateegia puudus
Seda kõike kolme tuulelohe ja kahe käsikäruga? Ja vaadake, plaanis iseenesest ei olnud mitte midagi muinasjutulist. Paljude ärivaldkondadega on niimoodi, et need vajavad edukuseks kriitilist massi. Täpselt samuti nagu termotuumareaktsiooni jaoks. Kui kriitiline mass on olemas, siis vabaneb massiivsel hulgal energiat ja äri läheb õitsele, kui kriitilist massi ei ole, siis...lõppjaam.
Just seda püütigi EA-s saavutada, saada suureks, sest ühistranspordis on äärmiselt tähtis reisijate kriitilise massi olemasolu. Äris ja tuumareaktsioonis on kriitilise massi mõiste natukene erinev, äris tähendab see pikaajalist „turu sisse söötmist“ ehk selleks peavad olema vahendid. Kuid vahendeid ei olnud. Niimoodi Termotuumamuinasjutt kokku kukkuski, muinasjutt küll telliti, kuid teostusraha selleks ei antud (tegelikult polnudki midagi anda ja kui oleks olnud, siis oleksid seda seganud EL konkurentsireeglid). Seega, edu saavutamiseks vajalikku reisijate kriitilist massi ei saavutatud.
Loodetud energiapurske asemel hakkas kogu muinasjutt jäässe mattuma. Täiesti loomulik. Kui firma on tegutsenud ühe pikaajalise strateegia raames ja see mingil põhjused (omanikul sai raha otsa, tekkisid uued ideed, turg muutus), korrigeerib oma tegevust tagasi endisele strateegiale, siis on kahjum, suur kahjum, vältimatu.
Seega ülejõu käiva strateegia aktsepteerimine, selle mittemõistmine, et meil ei ole raha termotuumareaktsiooni esile kutsuda, oligi kogu allakäigu algus. Rahapõletamisele tuli pidurit tõmmata, kuid õhkutõusmisel piduri tõmbamine pole kõige mõistlikum idee. Hea küll, äris tuleb tihti mingitele tegevustele pidurit tõmmata, kuid selleks peab olema väljumisstrateegia.
Väljumisstrateegia on ülimalt tähtis, see peaks olema nagu tõrjelahingute pidamine, mitte paaniline põgenemine. Mnjah, Termotuumamuinasjutust väljumisstrateegia osutus samuti ekslikuks. Ma ei tea, miks meid, inimesi, haarab vahel tormaka, kuid mõtlematu tegevuse tuhin. Miks valiti EA päästmiseks avalikult EL konkurentsireeglite rikkumine, on täiesti arusaamatu.
Riigi abist ja riigiabist
Kõik me loodame, et riik meile raskel hetkel abiks on, kuid riigiabi jaoks on olemas väga ranged reeglid. EL peab konkurentsiõigust, vaba konkurentsi toimimist, majanduse põhiseaduseks ja valvab selle vabaduse üle väga kiivalt. Riigiabi asjatundjatest meil puudust ei ole. Riigiabiga tegeleb meil rahandusministeeriumis terve riigiabi osakond, majandusministeeriumis on mitme osakonna jagu väärt spetsialiste, kes teavad, mida ja kuidas on võimalik riigiabiga teha.
Ärgem unustagem ka hea kvalifikatsiooniga riigiabile spetsialiseerunud tippadvokaadibüroosid, kellega alati on võimalik konsulteerida. Kas mitte keegi ei saanud aru? Mitte keegi ei hoiatanud? Vaevalt.
Muidugi on õige, et riigiabi taotluste menetlemine EK võtab aega, kuid see võtab aega just seepärast, et EL arvates on riigi võimu kasutamine turutoimes viimane õlekõrs mida kasutada. Nii või teisiti moonutab riigiabi turgu ja hinnasignaale, seepärast peabki kõiki selliseid lubamisi põhjalikult kaaluma. Eriti kaalumisväärsed on need juhtumid, mil riik tahab enese firmade ebaõnnestunud äritegemist ja juhtimisvigu tasandada avaliku rahaga. See on lubamatu.
Muide „pikk aeg“ on suhteline mõiste, need kes tunnevad EK konkurentsimehhanisme teavad, et on võimalik küsida arvamust, mittesiduvat eelotsust ja lihtsalt nõu. Ja nõu antakse muide hea meelega, kogemused on näidanud, et tegemist on koostööaltide ja vastutulelike inimestega. Seda kõike mõistliku aja piires.
Riigiabil on veel teine dimensioon, nimelt meie raha heaperemehelik kasutamine. Selle kohta ütleb riigiabi käsiraamat tabavalt, et „Siiski tuleb mõista, et riigiabi ei ole tasuta, samuti pole riigiabi imevahend, mis lahendaks kõik probleemid. Tegelikult kannavad maksumaksjad riigiabiga seonduvad kulud, millega omakorda kaasnevad alternatiivkulud. Abi andmine ettevõtjatele võib tähendada, et teistest poliitikavaldkondadest tuleb vahendeid ära võtta.“ Just see on tähtis, et lisaks turu solkimisele, võtame me vajaliku ressursi ühiskonna teistelt elutähtsatelt aladelt.
Ei tohi unustada ka seda, et need reeglid kehtivad kõigile. Kui neid reegleid poleks, oleks „suurtel poistel“ määratult suuremad võimalust turgu „abistavalt“ kujundada kui meil, nii et riigiabi reeglid on eelkõige kasulikud just „väikestele poistele“, meie raha ratsionaalsele kasutamisele ja terve turu funktsioneerimisele. Lihtne. Ilma riigiabi reegliteta oleksime, meie, „väikesed poisid“, … suures hädas.
Lugegem kasutusõpetust
Riigiabi vajadus mingile firmale ise, on nagu hädasignaal lennunduses. Midagi on läinud äris väga valesti, sest turg ei aktsepteeri pikaajalist kahjumlikku tegevust. Ilmselt olete näinud neid lugematuid filme, mil ootamatu olukorra puhul piloodid krahmavad välja manuaalid rikkeolukordade jaoks ja hakkavad etteantud protseduure automaatselt täitma, et halvimat vältida.
Just halvima vältimiseks on lennufirmade meeskonnad üldistanud võimalikud ohud, need läbi mänginud ja leidnud parimad lahendused, et piloot ei peaks hakkama nuputama hädaolukorras, kas tõmmata vasakut kangi või vajutada paremat nuppu. Lihtsalt teed manuaali järgi. Sama kehtib ka riigiabi korral, EK on üksikasjaliselt läbi nämmutanud kõikvõimalikud juhtumid ning teinud oma juhised, ikka selleks, et halvimat vältida, just samamoodi nagu lennunduses, kuid meie...
Tuleb õppida manuaale lugema, mitte arvama. Ehk ei maksa panna ennast piinlikku olukorda, et arutada milleks lennukil propellerid on. Üks arvamus on: selleks, et pilootidele tuult lehvitada. Selle kohta on irvhammastel oma teooriagi olemas: nimelt hakkasid just siis piloodid higistama, kui propellerid seisma jäid. Tuleks ikkagi manuaali lugeda.
Maailmalõpu muinasjutud
Nüüd, kui EA on oma tegevuse lõpetanud, räägitakse juba õuduslugusid selle mõjust Eesti majandusele. Oeh, turistidega seonduvad teenused pidavat meie SKP-le lausa 1% andma. Selge see, et õuduslugude stsenaariumi järgi on EA lõpp ühtlasi ka turismi lõpp EV-s. Ütleme, et see on natukene meelevaldne.
Selge on küll see, et iga mugava ühenduse katkemine toob kaasa mingi osa reisijate vähenemist ehk ühtlasi võib tekitada kriitilise massi probleemi ka teises teenusharus, kuid selle vältimiseks on terve rida võimalusi. Kogu äri sellel põhinebki, et kui kuidagi ei saa, siis saab teistmoodi. Pealegi viikingid juba teatasid oma tagasitulekust, nii et tühja kohta siia ei jää.
Nii nagu selliste tondijuttudega ikka, siis keerab iga järgnev jutustaja vinti peale, sama ka turismi huku muinasjutus. Esiteks öeldakse Turismimuinasjutus, et viimases kvartalis kasvas turistide arv, kuid kurb lugu, Soome ja Venemaa otsad kipuvad kokku kuivama. Kasvu pidavat andma Aasia, Ameerika ja (muu) Euroopa. Tore on, kuid siis lisatakse juurde, et ega ameerika turist auto või laevaga tule, ikka lennukiga. Muidugi, elamentaarne Watson, kuid tõe huvides märkigem, et ma ei ole küll juhtunud kuskilt kuulma, et EA oleks meile turiste Aasiast või Ameerikast regulaarsete otselendudega toonud. Teie olete? Ei ole?
Muidugi, pehmelt öeldes ei võimaldanud EA teemapark selliseid otselende. Tallinn oli, on ja jääb etteveo jaamaks suurtele (suuremad unistused oleme juba alla tulistanud koos Taskilaga), mis tähendab, et meist ei sõltu mitte midagi ühenduses Aasia ja Ameerikaga. Meie asi on teha meie lennujaam ja meie enese elu/teenindus nii atraktiivseks, et Frankfurdist, Londonist, Madridist tahetaks meie juurde sõita.
Et tahaksid tulla ka need, kes on tulnud Pekingist, Tokiost, New Yorgist näiteks Londonisse. Tahetakse tulla vaatama seda ebatavalist rahvast, milline aastakümneid järgimööda eirab kõiki teadaolevaid majandus ja loodusseadusi ning on ellu jäänud. Isegi edukas olnud. Oleks hea, kui tahetaks meile sõita Helsingist, Stocholmist, Varssavist – need kõik on väravad maailma.
Peaksime saama lahti suurushullustusest, sest suurushullustusel ja suurelt mõtlemisel on vaks vahet. Nimelt eeldab viimane tihedat analüüsi ja prognoosi. Vaat sedaviisi.
Pätifilosoofia
Seoses reisijatekaitse muinasjutuga ja Turismikaitsemuinasjutuga on arenenud välja lausa omamoodi kaitsefilosoofia seadusrikkumisele. Mida muud, kui seadused need EL konkurentsireeglid on. Arutatakse umbes sedapidi, et tühja sest suurest kahjust (meie endi ühise raha põletamisest + ebaseaduslikust riigiabist), kuid see võimaldas meil kasvatada turistide arvu.
Turistidest tulev kasu olevat hulga suurem, lausa kümneid kordi suurem, kui seaduse rikkumisest (ebaseaduslik riigiabi) ja EA likvideerimisest tulenev kahju. Mõttepaus! Kas te saite aru, milline on sellise filosoofia põhi? Põhi on selline, et seaduse rikkumine on õigustatud, kui see on kasulik.
Vabandage, kuid see on pätifilosoofia. No ma ei tea, kui madalale on niimoodi võimalik langeda. Kindel on see, et see küll ei kõlba meie ühises omanduses olevale firmale, sest meie ise oleme need reeglid meie kõigi jaoks kehtestanud. Kuid tuleb välja nagu Vanaema Marie jutus, mil talutütar ütles teenijapiigale, et „ Mina võin, aga sina pead!“. Ehk Dr Riik võib reeglitest kinni pidada teised peavad (isegi kui need on ebamõistlikud). Halb eeskuju, väga halb eeskuju.
Mis on lubatud Jupiterile …
… pole lubatud härjale (Rooma vanasõna). Mnjah, mulle tundub, et riik, milline tegutseb seadusandjana, tegevvõimuna ja kohtuvõimuna peab olema teistele eeskujuks, olema puhas kui prillikivi, mitte võtma sisse olümposliku Jupitere poosi – avalikul võimul on kõik lubatud: lubatud on ühisreegleid rikkuda, firmasid „libistada“, sõita raudtee ehitusega üle Natura alade kus teised ei või oksagi liigutada, jätta töötajad häbiväärselt „võlausaldajateks“, panna Veereni tn kinni, murda ettevõtjatega tehtud kokkuleppeid.
Ma usun, et tänapäeva härjad ei ole sellega nõus. Hull lugu on selles, et riik pole aru saanudki, mida ta valesti tegi. Üle maa ja mere kostab vaid eneseõigustuskoor teemal: keegi on meie püksid märjaks teinud. Hulka kosutavam oleks kuulda: „Kurat, valesti läks, vabandust!“. Siis oleks teada, et õppetükk on omandatud, kogemused saadud.
Kui kõrge pealik laseb peale EK poolt abi andmise kuulutamist ebaseaduslikuks lendu sõnajada, et abi anti ja seda ei pea ta raiskamiseks, me anname ühistranspordile koguaeg abi: bussiliiklusele, rongiliiklusele, praamiühendusele ja keegi ei pea seda kuidagi ebaseaduslikuks, siis pole siiani saanud aru ei EL regulatsioonidest, eri valdkondade regulatsioonide erinevusest ega eriregulatsioonide põhiolemusest. Kahju, sest selline suhtumine näitab, et tervendavat õppetundi pole olnud, jätkub vaid elementaarse tõsiasja eitamine.
On suur oht, et sellise filosoofia puhul teeme me mõnes teises valdkonnas samuti valesti ja pannakse ka uuele firmale vale põhi. Enese vigade tunnistamiseta võib inetust lõpust saada ebaõnnestunud algus. Sellest oleks kahju, uus lind võiks ju olla lennuvõimeline, võiks tahta ju lennata.
