Peeter Tammistu: KOLE ehk sissevaade KOalitsiooniLEpingusse

 (44)
Peeter Tammistu: KOLE ehk sissevaade KOalitsiooniLEpingusse
Peeter TammistuFoto: erakogu

KOLE on valmis saanud. Seekord klapiti siis kolme peale, neljas ja need kellega mängida ei tahetud, jäid maha nagu piparkoogikitseke tuntud lastelaulust „Me kolmekesi tuleme präänikute maalt”. Präänikuid on peomeeleolus lubatud kõvasti, pitsitusest kuuleme alles nüüd. Kuid mis parata, see ongi elu. Raskuste ületamine nimelt. Muidugi ei pääsetud KOLE kokkupanekul kentsakatest juttudest, eneseõigustustest, dramaatilistest tukaviskamistest ja piinlikest juhtumitest. Igal juhul on see nüüd valmis ja meie ees, kirjutab majandusekspert Peeter Tammistu.

Kitsekesega präänikutemaa laulust oli paraku see rumal lugu, et „Ei viitsinud veel tõusta ta ahjuplaadi pealt, kuid tervitusi palavaid saadab teile sealt.” No pole hullu, las küpseb järgmise tsüklini. Peamine, et kitseke ennast nüüd korralikku konditsiooni viiks. 

Kitsekese lugu näitas meile reljeefselt mitte ainult kitsekese enese küpsemise vajadust, vaid ka meie poliitilise kultuuri küpsemise vajadust. Me ei ole veel valmis kuulama osapooli, neid arvestama, neid sobitama. Suurt koalitsiooni ei sündinud. Kahjuks. Uuendust? Mnjah, ilu on vaataja silmades ja uskumine kõrvade vahel.
Uuendus paberil? Eks näis.

Unustatud sobitamisvalitsus

Meie lähiajaloos on üks küllaltki suur sobitamisvalitsus olnud, nimelt tänamatult unustatud Mart Siimanni vähemusvalitsus. Vähemusvalitsus tähendab seda, et kokkuleppeid tuleb hõõruda kõigiga, mis tegelikult tähendab visa diplomaatilist ja oskuslikku käitumist. Paindlikkust. Eelkõige ärakuulamist. Paradoksaalsel moel oli vähemusvalitsus oma olemuselt peaaegu nagu suur koalitsioon. Nojah, lihtsustatult võiks käsitleda seda vähemusvalitsuse olukorda, et iga erineva regulatsiooni teostamiseks tuli leida erinev kombinatsioon osalisi ehk erinev koalitsioon. See kõik oli küll veidi eklektiline, kuid üllataval kombel toimis.

Lahkmeele või kooskonna valitsus?

Pole vähetähtis küsida, milline valitsus see on, mis KOLE-da põhjal tööle hakkab. Kas nad üksteist mõistavad ja tekitavad ühiselt mõistliku sünergia – see kooskonna valitsus.
”Kooskond koguneb ümber algse probleemi või võimaluse. See võib ise organiseeruda olenevalt sellest, millised huvid on osalejatel, kes võtavad vastutuse struktuuri ja asjade käigu eest.” Nii selgitab seda mõistet M. McKeown oma teoses „Kogu tõde innovatsioonist”. Sellisel asjal oleks jumet ja suur võimalus õnnestuda.

Samas, kui valitsus osutub vaid sunnitud liiduks, mille koosolemist toidab vaid olude sund, on see lahkmeelevalitsus. Tahtmatult meenub Mary Roach raamatust „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” üks lugu.

Ka orbiidil kaaluta olekus jäävad inimesele alles samad füsioloogilised vajadused, ainult et seal kaasneb kaalutuses igikestev saaga ehk mure irrutamise pärast. Kosmoses teatavasti väljakäiku ei ole, sest nagu aru saate, kuhugi „välja” minna ei saa. Seepärast on kõik see asendatud keeruka tehnikaga, mis igakord ei pruugi toimida. Arvestades ülesande keerulisust, tuli ette ka põgenikke ehk ringihõljuvaid fekaale. Raamatus on ära toodud Staffordi, Cernani ja Youngi rõõmsameelne vestlus, kelle „omandus” parajasti mööda kabiini hõljub, kusjuures keegi ei tunnista irdobjekti omaks. Kuni Cernan ütleb: „Ma ei tea, kelle oma see on. Ma ei saa seda ei omaks võtta ega ümber lükata. (naer)”.
No nii, nagu hoomate, kolm meest 300 000 km kaugusel lähimast tualetist, ei suuda ühte viltulaskmist omaks võtta. Mis siis poliitmaastikul veel kõik võimalik on!
Nii et "ei mäleta", "ei tea", "ei võta omaks ega lükka ümber" on täiesti OK vastus. Või siis ei ole?

Ma isiklikult loodaksin esimese variandi peale ehk koostegemise rõõmu peale. Kui nii ei lähe, pole tegemist kooskonna ega lahkmeelega, vaid lihtsalt äpardumisega ja tuleviku mahamüümisega: „Tuleviku mahamüümine toimub siis, kui keskendutakse rohkem ettevõtte lühiajalistele tulemustele, mitte pikaajalisele tervisele.”( M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist”)

Aga vaadakem siis, mida KOLE sisaldab.

Ilust vaataja silmades ja KOLE-st

KOLE on mahukas dokument ja ma ise arvan, et heast tahtest sündinud. Või oleks õigem öelda - head teha tahtmisest sündinud. Iga präänik, kes pliidiplaadilt ennast üles viitsis kergitada, sai mingi oma heateo, rosinakese või glasuuriplärtsu realiseeritud. Kuivõrd harmooniline ja kunstipärane tulemus on ja kuidas see seedetegevust mõjutama hakkab, on iseküsimus.
Osa vähemusosanikke, maldamata tulemusi ootama, kippusid juba teatama, et KOLE on suuresti nende nägu. Kuidagi hapu näoga öeldi. No, kuulge, nii kole või hapu selle KOLE nägu nüüd ka ei ole, et tegijate eneste näo kipra tõmbab! Või on?

KOLE kubiseb „head tegemisest”, kuid midagi väga uut ei ole, on vaid vanad tegemised teises mahus või teistmoodi, aga seda, mis meile uue hoo sisse annaks, ma küll ei leia. Tore, et riigireformi küsimus on omaette käsitluse ja ministrigi saanud, kuid kui see ei alga regulatsioonide tarvilikkuse/tarbetuse analüüsist, vaid tõdemusest, et iga aasta on vaja avalikus teenistusest kahida tuhat ametnikku, siis ei ole see reform. See on õõnestustegevus. 

Üldiselt mingeid liigutusi õiges suunas KOLE ju ette näeb. Kuid mitte piisavalt.
Nüüd aga vahetame allegoorilist tausta ja läheme piparkoogi jutult üle piloodijutule, lennunduse teemale. Lähme lendama! Võrrelgem kogu KOLE keerukust ühe lennureisiga. Lennuk on hea näide meie olukorrast, füüsika põhitõdedest, suletud süsteemist ja selle juhtimise võimalustest. Nojah, kuumaõhu pall oleks veelgi parem näide, kuid aitab sooja õhu liigutamisest, seda on valimiste ajal niigi liiast olnud. Nii, et jääme lennuki näite juurde. Lend on välja kuulutatud, reisijad pardal, pagas ka, piloodid on indu täis, kõik pilootides stjuardessideni tahaksid silma paista

Pean kahetsusega aga tõdema, et üldisi väljakujunenud trende, halastamatuid statistilisi rööpaid ja inimese mugavust arvestades ei jätku meil/teil/neil KOLE elluviimiseks piltlikult öeldes kütust sihtkohta jõudmiseks. Me kukume lihtsalt enne sihtpunkti alla. 

Kuid tulgem korraks reisijate juurde tagasi - enne asja kallale minekut oleks kohane küsida: Kuhu me üldse tahame jõuda? Milline on meie eesmärk?

Mis meie reisisiht on?

Millist Eestit mina tahan, seda olen kirjeldanud ilmselt tüdimuseni: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, nutikas, koostööl põhinev, meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne.

Tore ju, ainult et niimoodi nägime me enda tulevikku juba 2012 aastal. Kui palju me sellele reisisihile lähemale oleme jõudnud? No eks sellised eesmärgid nihkuvad ka olude paranedes kaugemale, sest inimeesed tahaksid veelgi õnnelikumat, veelgi innovaatilisemat ja veelgi loovamat Eestit. Kuid ikkagi, me pole püstitanudki selliseid eesmärke - me oleme pannud eesmärkideks alampalga kasvu, toetuste kasvu, SKT kasvu. Ehk äraseletatult, me oleme pannud eesmärkide kohale mehhanismid.

Kas keegi meist sööb SKT-d või kütab sellega maja? Muidugi mitte. See on vaid suhtarv, mitte suhtumine.

Kui palju KOLE meid eelnimetatud eesmärkidele lähemale jõudmiseks? Ei tea. Mitte keegi isegi ei tea, et ta peaks seda teadma. Vaat kus lops!

Kuid see kõik tundub nii argine, et kuigi kõik tahaksid sellist Eestit, siis keegi ei viitsi sellele mõelda. Leiame midagi, mis pakuks pinget, väljakutset... Ütleme et see siht võiks olla Rooma – Igavene Linn. Roomates Rooma ei saa, tuleb lennata. Me kõik valisime selle lennu, sest enamusele meist meeldis müügimeeste ilus jutt, teistele meeldisid pilootide kuued, stjuardesside kelmikad kübarad või lennuki sabatuled. Isegi need, kes ei valinud, on sunnitud meiega ühinema, sest mingit teist lendu ei olegi. Niisiis Rooma!

Mine sa võta kinni, mille järgi keegi meist vahel valikuid teeb, nii erakondlikus eelistuses, pereplaneerimises või rõivamoes...

Itaalia on teadagi kauge maa, mägesid ka veel terve hunnik teepeal ees. Pealegi veel Euroopa kõrgeimad mäed, nii et jällegi laulusalmi järgi - „tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt” - mitte midagi head välja ei tule. Niimoodi lendame ju vastu mägesid! Seega tuleb lennata kaugele ja kõrgelt, kuid on paar "aga", mis meie ilulennu ära rikuvad.

Kütust sihtkohta ilmselt ei järku. Ei jätku selles mõttes, et oleme väheneva ja vananeva elanikkonnaga seltskond. Vaevleme kütusenappuses - uut põlve tuleb na napilt peale. Peame arvestama oma võimete ja võimalustega. Kui õhku tõustes me seda veel ei hooma, siis lennu kestel antakse meile võimaluste piiratusest teada. Ohutuled hakkavad plinkima, kuid enamus meist on läbi aastate tulnud kui läbi lõputu ohumere, nii et ohutuled ei heiduta ja me peame neid hoopis valgusmuusikaks. Isegi siis, kui keegi meile ruuporiga kõrva karjuks, et oleme kokkupõrkekursil, peaksime seda heaks karnevalinaljaks. Meile ju öeldi, et lendame, järelikult lendame. Positiivsus mulle muidugi meeldib, kuid mitte kokkupõrkekursil ignorantne käitumine.

Vaade salongist kokpitti

Ega me tegelikult ei teagi, mida kokpitis tehakse, sest meie istume ju salongis. Võime vaid aimata, mis seal toimub. Aimame siis.

Tänaseks teame, et KOLE osalised leppisid kokku KOLE maksumuses. Nagu Ilf & Petrovi raamatus „12 tooli” - seal olid nupuvennad, kellel polnud pennigi raha, kiired pakkuma, et toolid õhtul, raha hommikul. Nii ka meil - kõigepealt valige meid, siis me ütleme, kui palju te peate maksma. Meie valimise eest. Vahva!

Räägime natukene KOLE sisust või õigemini selle võimalikest järelmõjudest. Nagu me tänasel päeval teame, KOLE maksumus saadi kokku, katteallikad ka. Kaugelt vaadates ja silmi kissitades paistab, et kõik oleks justkui tasakaalus. Ei tea vaid, kas nominaalses või reaalses.

Tore, et rahandusministeerium oli väljastanud tabeli KOLE kuludest ja selle katteallikatest. See on tubli ja ilmset enim, mida rahandusministeerium oleks võimeline nii lühikese ajaga tegema. Seega profesionaalne ametnikkond sai oma ülesandega perfektselt hakkama. Samas on tegemist vaid KOLE tühja karkassiga, skeletiga. Kuna KOLE on raha ümberjagamise projekt, mitte juurdetootmise projekt, siis me ei tea mitte midagi raha ümberjagamise tulemustest. Järelmõjudest.

Vaadake, kui me lennunduse näitel tõstame osa reisijaid parda taha, et lennukaalu vähendada, sellega lennuaega pikendades, siis selle tulemusena ei saavuta me oma lõppeesmärki -  kõik reisijad sihtpunkti viia. Tulemuseks on vaid see, et osa reisijaid kukub surnuks. Veelgi hullem, sõjanduse näitel võiks seda võrrelda nihkesse läinud arusaamaga sellest, et õilis moto: „Kedagi ei jäeta maga, ei langenudi ei haavatuid”, asendatakse millegi sellisega, et „haavatud ja langenud veokitesse mahuksid, laseme osa võitlusvõimelisest kontingendist maha”. Puhas mahuarvestus.

Mis parata, niimoodi oli kokku lepitud. Sama ka majanduses, tõstes ühtesid makse, jagades teiste inimeste raha kolmandatele, ei ole kindel, et kellelt see võetakse. Mõjuanalüüsi pole ju. Siin on küll minul kui ka valijal selge suunis poliitikutele - kui te oma lubadusi välja käite, laske majandusanalüütikutel teha mõjude, tegelike mõjude, mitte sooja õhu liigutamise analüüs. Mis toimub, kui muudame mingit maksu? Kuidas ahel edasi toimib? Võiks arvata, et Eesti on mõjudeta maa, iga asja kohta öeldakse, et mõjusid ei ole. Aga niimoodi ei saa olla, kui liblika tiivalöök Andides põhjustab liivatormi Saharas, siis niivõrd massiivne ühiskonna tulude ümberjaotamine on ka massiivsete tagajärgedega. Elementaarne. Kes kooleb, kes elab? Võib-olla polegi lennu lõpuks enam kellegi ”head teha”, sest kõik on ühel või teisel moel parda taha tõstetud.

Muide, kui kokpitis on kolm pilooti ja igaüks valib välja milliseid reisijad tema võib parda taha tõsta (näiteks kaupmehed pakendimaksuparašüüdita, talumajutuse käibemaksutinassabastega, rekkamehed topelttõusuga + mingid salamaksutõusu ihalused), siis on meie lood õige räbalad.  Mida teha? Praegu on veel kõik võimalik, kedagi pole veel parda taha tõstetud, keegi pole surnuks kukkunud. Tellige see analüüs sama kirglikult ja sisemise põlemisega nagu te tellite poliitreklaami! Õigemini tellida tuleks majandusanalüüs poliitreklaami asemel, muidu võite saada paralüüsi, majandusparalüüsi.

Tahaks näiteks teada, millised on mõjud turismile, tööstusele, transpordile, kõigile meile ja neile, kes mootorikütusega seotud nii otseselt kui ka kaudselt. Kui käraka pruukimine ja tobi kõhvimine on igaühe isiklik asi, siis kütusehindade tõstmine puudutab igat Inimesekest eraldi ja meid kõiki koos. Meie konkurentsivõimet ja ostujõudu. Mis saab meie konkurentsivõimest? Ma ei ole kuulnud mingisugustest KOLE-st lähtuvatest prognoosidest, et seoses sellega jääb meile näiteks tulemata n arv turisti vähem (küll aga väidavad seda turismitööstuse esindajad), seoses sellega panevad oma uksed kinni sellised ja sellised majutusasutused, sellised ja sellised söögikohad, sellised ja sellised kauplused, sellised ja sellised turismifirmad, tööta jääb nii ja naa palju inimesi. Ehk osa inimesi, kes täna pakuvad tööd iseendale ja teistele, muutuvad nüüd ise töötuks, teistest rääkimata.

Millised on ühiskonna kulud üldiselt, kui maksutõus ja nn vaeste aitamise programm toob kaasa osade firmade ärist väljumise? Kuidas see kõik on kooskõlas poliitikute üleskutsega/lubadusega keskmise palga „tõstmisest” 800-1000 EUR/kuus ? Mis juhtub selle taustal nn palgavaeste arvuga? Ei tea.

Kõlvatustest ja pahedest. Kütuse kasutamine kui pahe?

On huvitav, kuidas ajas ja ruumis mõisted muutuvad. See, mis veel eile oli moodsa majanduse progressivedur, võib juba täna osutuda pahelisuseks või lausa kõlvatuseks. Samas mõistavad Inimesekesed ühte ja sama mõistet erinevalt või nad sisustavad selle mõiste oma vajaduste või rikutuse astmest lähtudes.

Ma ei tea, kellele sellist kometimängu on vaja, et seletada - me maksustame pahesid. Me oleme ju täie mõistusega inimesed ja saame aru, et kui teie lubate (madalapalgalisi abistada, peresid abistada, üürikortereid ehitada jne), siis meie maksame. Niisama lihtne see ongi, mitte mingit teist raha riigil ei ole kui meie, kodanike raha. Seepärast on kuidagi veider kuulata jutukesi, et me „teeme head”, „me võitleme pahede vastu”. Nii tekivadki veidrused a´la kütuseaktsiis kui pahede ohjaja. Tekkib tunne, et suur osa maailma elanikke on pahelised. On siis või? Peaaegu kõik me kasutame kütust, kes isikliku sõidukiga, kes ühisega, kes manustab kütuse lisamaksu läbi toasooja, kes läbi leivakannika, kes läbi lapsemähkmete. Nii, et kõik me oleme pahelised

Leping autopiloodiga

Minu pärast tehku pulmi (uued ja erinevad koalitsioonid), käigu reisil, puhaku ja armatsegu, kuid kui meie tahame Rooma lennata, siis peavad paagid täis olema ja meid sihtkohta veetud. Turvaliselt. Selline oli leping. Leping ei olnud selline, et Raplas on esimene vahemaandus, seal küsime kütuseraha juurde. Siis veame Riiani välja, seal küsime teilt maandumistasu. Peale Vilniust laseme stjuardessidel reisijate pastakad „õiglaselt” ümber jaotada, Varssavis kehtestame hapnikutasu, Praha taga viskame stjuardessid välja ja Alpides sõidame vastu mäge. Enne seda hüppame ise langevarjuga välja.

Ei tahaks olla hüljatud lennukis vaid koos autopiloodiga. Ehk nagu kõlab üks vana lorilugu lennundusest, mil pardaruupor teatas „Kallid reisijad, vaadake palun paremale, mida te näete? Õige, parem mootor ei tööta, Nüüd pöörake palun tähelepanu vasakule poole. Mida te näete? Õige, vasak mootor samuti ei tööta, Nüüd palun vaadake alla. Mida te näete? Te näete nelja langevarju. Kes need on? Õige, see on teie meeskond. Meeldivat reisi jätku soovib autopiloot.”

Kas meil oli leping autopiloodiga? Ei tule tuttav ette.

Niisiis - kõrgelt lendamise plaani ei ole. Maksude tõstmine, oma isikliku valge käekesega oma konkurentsivõime ruineerimine ja trahvide kordistamine ei vii meid üle mägede. Praegu oleme täiega kokkupõrke, mitte kokkuleppe kursil.