Perefirmade omanikud teevad aina sagedamini pärusvara rahaks
Mõne viimase kuu jooksul on Ameerikas üle võetud hulk ettevõtteid, kus asutaja perekonnale kuulus märkimisväärne osa. Juulis nõustus Hilton – majutushiiglane, millele Conrad Hilton pani 1919. aastal aluse väikese Texase hotelliga – suletud fondide kontserni Blackstone 26 miljardi dollarilise pakkumisega. Aprillis müüdi Tribune (millele kuuluvad ajalehed Chicago Tribune ja Los Angeles Times) 8,2 miljardi dollari eest kinnisvaramagnaadile Sam Zell. See oli kulminatsiooniks protsessile, mis algas mullu, kui perekond Chandler hakkas muutusi igatsema.
Isegi Fordid, üks Ameerika ettevõtlusaristokraatia tugisambaid, kutsusid oma viimasele iga-aastasele kokkusaamisele investeerimispankuri, et too annaks nõu, kas nad peaksid edaspidigi toetama raskustes autotootjat, mis kannab nende nime.
Börsil noteeritud perefirmade ülevõtmiste maht ulatub viimase aasta jooksul üle 90 miljardi dollari. See kasvab pea 150 miljardi dollarini, kui võtta arvesse ka selliseid tehinguid, nagu kaabeltelevisioonikontsern Cablevision ja haiglaoperaator HCA, kus asutajaperekonnad osalesid ülevõtmises. “Ettevõtteid müünud perede peamiseks ajendiks on olnud pärija puudumine, kes firmat juhiks, ja nad lasevad õitsval suletud fondide turul oma lahkumist rahastada,” ütleb Pennsylvania ülikooli Wharton Schooli professor Raffi Amit.
Hiltoni juhatuse kaasesimeheks jääb näiteks Conradi poeg Barron Hilton, kes väidetavalt käib pea iga päev tööl. Kuid ta on 79-aastane ja tema järeltulijad, sealhulgas lapselapsed Paris ja Nicky, pole näidanud ei isu ega võimet perefirmat juhtida. Bancroftidest ei ole aga pärast 1932. aastat keegi Dow Jonesi tegevjuhtkonda kuulunud.
Kapitali- ja ülevõtmiste turg on nii keskendunud sellele põlvkonnadünaamikale, et juulikuisele uudisele Viacomi juhatuse liikme ning potentsiaalse pärija Shari Redstone võimalikust lahkumisest ettevõttest pärast tüli oma 84-aastase isa Sumneriga järgnesid kohe kuuldused tele- ja filmikontserni müügist.
Rahaliselt kitsad ajad
Teistel, rahaliselt vähem rõõmsatel aegadel, ei pruugiks vaid pärija puudumine sundida perekondi ettevõtet rahaks tegema. Kuid viimase paari aasta külluslik likviidsus koos suletud fondide ja mõne suure korporatsiooni tahtmisega laieneda üha uutesse valdkondadesse on veennud mitut järeltulijat oma pärandit müüma. Peibutis on mõjunud iseäranis
raskustesse sattunud sektorites tegutsevatele firmadele, kui kasvab pereliikmete mure, et dividendivoog võib varsti kokku kuivada. Ei ole juhus, et mitu hiljutist tehingut on toimunud sellistes tormilistes valdkondades nagu meedia, tootmine ja keemiatööstus.
Suguvõsad Ameerika ettevõtlusest kindlasti ei kao. Vastupidiselt arusaamale, et perefirmad on peamiselt Euroopa ja Aasia turgude eripära, hindab Washingtoni Kogodi ärikooli professor Ronald Anderson, et asutajad ja nende järeltulijad kontrollivad endiselt umbes poolt USA 2000 suurimast firmast (kui välja arvata rahanduskontsernid ja energiaettevõtted). Kuid hiljutine ülevõtmiste tulv tekitab küsimuse, kas suurte börsil noteeritud perefirmade rivide harvenemine kahjustab investoreid ja USA majandust.
Professor Amiti ja Harvard Business Schooli õppejõu Belen Villalonga korraldatud 500 USA suurima börsifirma uuring tõi päevavalgele, et pärast asutajate lahkumist või surma jäävad perefirmade tulemused teistest ettevõtetest maha.
Üheks põhjuseks on juhipulga pojale või tütrele üleandmise strateegia nõrkus – nagu on näidanud raskused, mis on vaevanud näiteks Fordi või mobiilitootjat Motorolat ajal, mil neid on juhtinud pereliikmed. USA personaliotsingusektori isa Russell Reynoldsi sõnul ei peaks juhatused tippjuhtkonda valides kunagi laskma kuulsal perekonnanimel end mõjutada. Ta leiab: “On naeruväärne, kui firmat pannakse juhtima asutaja poeg või tütar, kui ta ei ole end tõestanud 10 või 20 aasta vältel samas või sarnases ettevõttes.”
Teadusuuringud ja empiirilised tõendid näitavad, et suure osa aktsiate kuulumine sugulaste rühmale annab perefirmale ühe üliolulise eelise teiste börsiettevõtete ees: sellega muutub tegevjuhtkonnal keerulisemaks rahakoti täitmine aktsionäride arvel.
Kasulik efekt on kõige selgemalt näha sellises firmas nagu Wal-Mart. Kadunud Sam Waltoni pere hoiab umbes 40% jaemüügihiiglase aktsiatest, kuid tema võim ulatub märksa kaugemale. See mõju on sedavõrd tugev, et Wal-Marti tegevjuht Lee Scott “tõlgendab” firma poliitika õigustamiseks endiselt asutaja ütlemisi, isegi siis, kui Sam ise poleks tõenäoliselt nõustunud – nagu näiteks praeguse keskkonnakaitse kampaania puhul.
Sellest hoolimata on Wal-Mart – kelle juhatuse esimeheks on praegune patriarh Rob Walton – suguvõsa valvsa pilgu all varjutanud kõik rivaalid, saades tänu julgetele ülevõtmistele ja uuenduslikele strateegiatele maailma suurimaks jaemüüjaks. Ettevõtte tõus on toonud suurt tulu nii perele kui ka teistele aktsionäridele, kelle investeeringu väärtus on pärast Sami surma 1992. aastal rohkem kui kolmekordistunud.
Selle kõrval võib USA perefirmade sektori kestva elujõu peamiseks põhjuseks olla võime end uute äride pideva juurdevoolu kaudu uueks luua. Asi ei ole ainult selles, et mõnest olemasolevast perefirmast võib ühel päeval saada uus Wal-Mart, vaid ka selles, et mõnest juba praegu suurest ettevõttest võib kunagi saada pereäri. Kuigi mõni nüüdisaja Rockefeller ja Vanderbilt, nagu Bill Gates ja Buffett, on kinnitanud, et ei kavatse alust panna dünastiale, võib mõni teine seda teha.
Firma väärtus kukub
•• Pärast asutajate lahkumist firmade nõrgenenud aktsiahinnad ja kasumid võivad põhjustada kestvat kahju teistele osanikele iseäranis siis, kui valitseva dünastia liikmed otsustavad oma kahjusid vähendada ning alustada müügiläbirääkimisi ajal, mil tulemused või aktsiahinnad on nõrgad.
•• Mõni väidab, et just see
segu ükskõiksest tegevjuh-
timisest, nigelatest ühingujuhtimise tavadest ja tungist müüa ajal, mil asjad lähe-
vad halvasti, teeb perefirmad suletud fondidele nii kütkestavaks.
•• Legendaarne investor Warren Buffett märkis hiljutises teleintervjuus, rünnates Bancroftide juhtimistavasid Dow Jonesis: “Nad keerasid selle kihva… ettevõte, mis omas publikut, frantsiisi, arvestades kõike, mis oli nende valduses, omasid nad kogu mänguvälja.”
•• “Ja nad lasid teistel selle ära võtta… See võinuks olla firma, mis oleks praegu viie miljardi dollari asemel väärt 50 miljardit,” sõnas ta.
•• Aktsiainvestorid ei pruugi olla ainsad ohvrid. Mitu eksperti kinnitab, et kogu majandust pidurdab see, kui ettevõtteid kontrollivad passiivsed, pärandist endale krati ehitanud pereliikmed, keda firma igapäevane tegevus eriti ei huvita.
Copyright The Financial Times Limited 2007, tõlkis Erik Aru
