Peter Lik on nimi, mis fotograafidele ülearu tutvustamist ei vaja. Veel hiljuti oli vähe Manhattani wanna-be’sid ja isehakanud aadlikke, kes poleks tahtnud Liki töödega eputada. Lik oli fotomaailma Rolex, staatusesümbol ning edukuse mõõdupuu.

Liki ametlikul kodulehel väidetakse, et ta on müünud karjääri jooksul fotosid rohkem kui 700 miljoni dollari eest, mis teeb silmad ette kõikidele fotomaailma vägevatele. Lisaks hoidvat ta maailma 20 kalleima foto nimekirjas suisa 4 positsiooni. Enamgi veel, esikoht kuuluvat samuti Likile – töö nimega „Phantom“ müüdi anonüümsele ostjale 6,5 miljoni dollariga, jättes teisel positsioonil paikneva Andreas Gursky foto „Rhein II“ tervelt kahe miljoni dollariga järeljooksikuks.

Lugu on ilus. Lik on rikas nagu troll. Ärimehena on ta briljantne. Suhtekorraldajana on ta geniaalne. Fotograafina on ta loomulikult maailmaklass, siin pole kahtlustki.

Lähme aga ajas korraks tagasi.

„Phantom“ ehk „Fantoom“ on Arizona osariigis Antelope kanjonis tehtud must-valge foto, kus Liki abiline viskas valgusvihku peotäie sõmerat liiva ja selle terakesed moodustasid inimkontuuridega kujutise. Väidetavalt on seda müüdud üks ja ainus eksemplar. „Ghost“ ehk „Vaim“ on sama pildi värviline versioon, mida müüakse kokku 995 ühikut (950 nummerdatult ning 45 AP-d ehk Artist Proof’i ehk trükiproovi). Algaja kunstikollektsionäärina jääb mulle küll arusaamatuks, miks fotode puhul üldse AP-d müüakse (kui töötlus on nässus, siis töötlus on nässus ja pilt rebitakse katki), aga ju siis on nii vaja, äkki tundub rohkem nagu Dali või Picasso olevat. See selleks. Huvitavam on asja juures aga nüanss, et 2015. aastal avastas New York Times andmebaasides sobrades, et kalleim „Ghost“, mis kunagi müüdud, maksis 15 860 dollarit. Algasid spekulatsioonid, kas „Phantom“ ehk „Ghost’i“ must-valge kaksikvend ikka sai maksta 6,5 miljonit dollarit ehk täpsemini, kas keegi peale Liki enda oleks olnud nõus selle töö eest nii palju maksma.

Kusjuures siinkohal ei oska lihtne fotosõber veel midagi suurt arvata. Võtame kasvõi eelnimetatud 20. sajandi kunstisuurkujud Dali ja Picasso – ka nende 1/1 piltide (peamiselt küll õlimaalid, mida ei saa erinevalt graafikast kergelt taastoota) ning mitmesaja eksemplariliste graafiliste lehtede hinnavahe võibki olla sadu kordi erinev. Kunstirahval hakkas aga korralikult sakkima ning Lik lendas käesoleva kümnendi keskel premium-galeriidest välja. Galeriid müüvad usaldust ning Liki trikk, kui seda nii võib nimetada, ei tundunud iseäranis usaldusväärne.

Millega asi päädis saab lugeda Fotojuttudest.