Mis on nende mõte kui neist pankroti korral reaalselt abi ei ole? Ühtlasi tundsime huvi, et kas tulevikus hakatakse kollektiivlepinguid sõlmima pigem rohkem või vähem?

Peep Peterson: Lennunduses on kollektiivlepingute sõlmimine väga pikk ja laialdane traditsioon. Milline iganes ka uus lennukompanii Eestis ei ole, siis see, et lennunduses on inimestel kollektiivlepingud, see jääb paratamatuks ning neid sõlmitakse ka edaspidi. Kuigi antud juhul lõppes asi pankrotiga ja valitsus ei tule võib-olla oma rahadega sinna juurde, siis sellegipoolest on nad seni selle lepingu alusel elanud.

Mis puudutab kollektiivlepinguid üle-eestiliselt, siis meie hinnangul on 30 protsenti inimestest kollektiivlepingutega hõlvatud. Sinna alla kuuluvad suured valdkonnad nagu tervishoid, energeetika ja transport. Seal, kus inimesed on otsustanud liituda ja enda eest seista ja ega need lepingud ei ole kedagi pankrotti ajanud. Nad ei ole üle jõu käivad. Ei ole seda, et ametiühingud sõidavad tööandjatest üle. Pigem on asjad mõistlikus tasakaalus.

Narva õlitehases näiteks on kollektiivleping seotud nafta hinnaga. See tekitab väga ärilise õhustiku ja töötajad on oma tööandjaga heas ärilises austusväärses suhtes.

Toomas Tamsar: Väga palju sõltub väga nii töötajate esindusorganisatsioonist kui ka tööandjast. Kas on selline olukord, kus osapooled omavahel suhtlevad ja asju arutavad või käib absurdsete nõudmiste esitamine ühelt poolt ja teisel pool on tööandja, kes tegelikult ei viitsi oma töötajatega rääkida.

Mis on kollektiivlepingute tulevik on raske hinnata. Niipea nad kuhugi ei kao, sest seni kuni on piisavalt palju valdkondi, kus selle järele on vajadus ja kus töö iseloom seda nõuab, ei kao nad kuhugi. Samas näeme järjest rohkem ka seda, et tööde iseloom muutub aina kirjumaks ja töötaja individuaalne läbirääkimise võime kasvab.