Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda. Ühistranspordis eristatakse kommertsliinivedu ja avalikku liinivedu, kusjuures just avalik liinivedu on see, mille abil tagatakse sellise sõitjateveoteenuse kättesaadavus, mida vedaja oma majanduslikest huvidest lähtuvalt hüvituseta ei osutaks või ei osutaks samas mahus või samadel tingimustel.

Järelikult, kui riik soovib tagada avaliku sõitjateveoteenuse stabiilsust ja kättesaadavust sellistes kohtades ja sellistel liinidel, mille teenindamiseks vedajatel soov puudub, tuleb see korraldada avaliku liiniveona, ja mitte panna regionaalpoliitilisi ülesandeid kommertsliinivedajatele läbi liinilubade andmisel rakendatavate kaalutluspõhimõtete ja kaheaastase veokohustuse.

Tuleb nõustuda konkurentsiametiga, et kehtiv liinilubade andmise kord piirab ettevõtlusvabadust ja takistatud on uute vedajate turuletulek ja olemasolevatel vedajatel tegevuse laiendamine.

Piisava kvaliteedi tagamiseks oleks küllaldane, kui kõikidele kommertsliinivedajatele kehtivad ühetaolised miinimumnõuded ja sealt edasi on juba tarbija otsustada, millist teenust ta soovib kasutada.

Argumendid, et riik peab kaitsma kommertsliinivedajaid nende endi eest, et ei tekiks liigset konkurentsi, ei ole tõsiseltvõetavad, sest just nimelt konkureerivad turud viivad üldjuhul ressursside kasutamise kõige efektiivsema tasemeni.

Turutõrgete olukorras on riiklik sekkumine põhjendatud, kuid liinidel, kus turutõrkeid ei ole, ei peaks riik nõudluse ja pakkumise reguleerimisega tegelema. Vastupidine seisukoht on omane pigem plaanimajandusele ja see ei peaks olema osa Eesti majanduspoliitikast.