Põhjamaade tava poliitikut riigifirma nõukogusse ei pane
Järgmisel nädalal hakkab riigikogu arutama, kuidas suhtuda õiguskantsler Allar Jõksi kriitikasse, et parlamendiliikme kuulumine riigi osalusega äriühingu nõukogusse on vastuolus põhiseadusega.
Teavet selle kohta, kuidas reguleeritakse riigiosalusega ettevõtetesse kuulumist naaberriikides, pole Eestis lihtne saada.
Soome parlamendi infoosakonna juhi Rainer Hindsbergi kinnitusel lubavad sealsed seadused Eduskunta liikmetel ettevõtete nõukogudes osaleda. Selle eest tasu saamine sõltub aga konkreetse ettevõtte sisepoliitikast.
Tänavu jaanuaris muudetud seadusi uurinud Hedman Osborne Clarke’i advokaat Kalle Pedak nendib, et kuigi põhjanaabritel on enam kui poolsada riigi osalusega ettevõtet, siis vastavasisulisi sätteid seal otseselt ei eksisteeri. “Kindlat järelevalveorganisatsiooni ei ole, riigi osalusega ettevõtete kontroll on jagatud eri ministeeriumide vahel.
Iga ministeerium nimetab oma esindaja ise ja selleks on enamasti keegi ametnik, näiteks osakonnajuhataja või kantsler. Üldjuhul ei ole see poliitik.“ Tema sõnul näitab Soome kogemus siiski, et nõukogu liikmeid määravas komisjonis on riigi esindaja, kellel on õigus nõukogu liikme määramisel kaasa rääkida.
Tava mitte määrata parlamendiliiget ettevõtete nõukogudesse kinnitab ka Norra parlamendi infobüroo esindaja.
Rootsi Kuningriigi parlamendi Riksdagi infoosakonna esindaja Mikael Landéni sõnul võib Rootsi parlamendiliige kuuluda omanikustaatusest sõltumata igasuguse ettevõtte nõukokku. Samal ajal ei ole sajaprotsendiliselt riigile kuuluva energiaettevõtte 15 liikmest ükski Rootsi parlamendist.
Landéni sõnul võttis nende parlament alles hiljaaegu vastu seaduse, mis nõuab selle liikmetelt majanduslike huvide deklareerimist, sealhulgas tuleb märkida ka liikmesus ettevõtete nõukogudes või positsioon, millega kaasnevad majandushuvid. Seadus jõustub tänavu 1. märtsil.
Austria töötasu ei maksa
Nii Saksamaa kui ka Austria seadused annavad parlamendiliikmetele ühtviisi loa firmade nõukogudes osaleda, seades tingimuseks teavitada oma vastavatest huvidest kindlaksmääratud aja jooksul nii avalikkust kui ka riigi presidenti. Austria puhul on selleks ajavahemikuks üks kuu. 1983. aastast kehtiva akti põhjal otsustab seal parlamendi järelevalvekomisjon lihthäälteenamusega, kas ettevõtte nõukogus osalemine on lubatud või tekitab see vastuolusid. Sama paragrahv märgib, et nõukogu liikmele tasu ei maksta.
Strateegilise tähtsusega ettevõtteid on riik teatud määral kontrollinud ka Saksamaal. Näiteks valiti 2006. aastal Saksa raudtee-ettevõtte Deutsche Bahn järelevalvenõukokku aktsionäride esindajana ka Bundestagi liige Georg Brunnhuber.
Taust
•• EV põhiseadus keelab riigikogu liikmel olla samaaegselt teises riigiametis. Riigi esindamine äriühingu nõukogus on kehtivate õigusaktide põhjal käsitletav aga just riigiametis olemisena.
•• Esmakordselt andis õiguskantsler sellele oma hinnangu juba 2004. aasta aprillis.
•• Läinud aastal mehitas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts suurte riigifirmade nõukogud poliitikutest kaadriga. Tollal oli probleemiks pigem asjaolu, et nõukogudesse ei mahtunud peaaegu ühtegi ettevõtte tegevusvaldkonnaga seotud spetsialisti – eelistati usaldada oma erakonnaga seotud inimesi.
•• “Meie möödunudkevadine seisukoht oli, et riik peab omanikuna vastutust kandma. Need, kes selle ettepaneku tegid, pidasid õigeks, et kõik koalitsioonierakonnad oleksid seotud,“ ütleb Parts ja rõhutab, et jutt käib tõeliselt strateegilistest riigi osalusega ettevõtetest.
•• Mis puudutab ettevõtete nõukogudesse kuuluvate poliitikute majanduslike huvide deklaratsiooni, siis möönab Parts vajadust muuta seda sätestav süsteem mõjusamaks: “Praegu on see sageli ainult staatiline deklaratsioon.“
•• Parts avaldab lootust, et uus korruptsioonivastane strateegia esitab majade-autode kõrval täpsemad nõuded ka n-ö tõeliste huvide deklareerimiseks.
