Põllumajanduse lausdoteerimisest

 (8)

Valter Udam

SEISUKOHT

Viimasel ajal võib meediakanalitest taas kuulata-lugeda arvamusi, et ees on põllumajanduse subsideerimise ja lausdoteerimise periood. Nii on varemgi aru saadud kolm aastat kestnud valitsuse ja põllumajandustootjate vahelistel läbirääkimistel saavutatud kokkulepetest. Tegelikult olid läbirääkimiste tulemused põllumeestele minimaalsed. Konstateeriti vaid fakti, et põllumajandus vajaks 1996. aastal vähemalt 606 miljoni kroonilist toetust.

Raha siiski eraldatud ei ole. Põllumajandusele langev suhteline osa riigieelarve projektis on võrreldes tänavuse aastaga isegi vähenenud. Mõnevõrra suurendati maaelu ja põllumajanduse krediteerimise fondi, 20 miljonit krooni eraldati toiduteravilja riigireservi ostmiseks. Edaspidi lubatakse kaitsta Eesti siseturgu tollimaksu kehtestamisega neile importtoiduainetele, mida on kohapeal võimalik toota.

Maaelu probleeme ei mõisteta

Sellest tulenevalt avaldas 5. oktoobril toimunud Maarahva Kongressi volikogu rahulolematust selle üle, et valitsus pole põllumajanduse tuluseaduse läbirääkimiste tulemusi piisavalt arvestanud, seda ka Riigikogule esitatud 1996. aasta riigieelarve projektis. Kongressi volikogule teeb muret ühiskonnas domineeriv maaelu probleemide mittemõistmine.

Tegelikult ei ole Eesti põllumees kunagi taotlenud mingisuguseid privileege ega elanud ka kolhoosikorra tingimustes teiste arvel. Vastupidi, Eesti põllumehelt on viimase 50 aasta jooksul pidevalt püütud mitu nahka võtta. Esimesed kümme sundkollektiviseerimise järgset aastat töötati peaaegu ilma töötasuta. Need vähesed kopikad, mida normipäeva eest arvestati, võeti aasta lõpul riigilaenu obligatsioonide katteks.

Olukord toona ei saanudki parem olla, sest talumajandus oli likvideeritud (selleks kulus alla kahe aasta), kuid suurtootmise rajamiseks puudus nii materiaalne kui ka vaimne baas.

Eesti põllumees ei ole kolhoosikorra tingimusi kunagi päriselt omaks võtnud, kuid ta mõistis, et on vaja säilitada põllumajandusliku tootmise ja selle kaudu kogu maaelu järjepidevus, ning töötas seetõttu püüdlikult ka kolhoosikorra rasketel algaastatel. Sellest tulenevalt ületati kiiresti NL-i põllumajanduse keskmine tase ja 1970.--1980. aastatel realiseeriti juba ligi pool põllumajanduslikust kaubatoodangust üleliidulisse fondi.

Need saadused müüdi üleliidulisse fondi (peamiselt Leningradi ja Moskvasse) alla NL-i keskmisi kokkuostuhindu. Seetõttu oli meil õigus saada kompensatsiooni.

NL-i eelarvest eraldati Eestile igal aastal 300--400 miljonit rubla, sh ligi 100 miljonit valuutarubla. Selle eest ehitati sovhoosides suurfarme (kolhoosid ei saanud kopikatki), osteti importtehnoloogiat, rekonstrueeriti olemasolevaid ja ehitati uusi põllusaadusi töötlevaid ettevõtteid. Lisaks oli võimalus saada hinnalisa kuni 50 protsenti üle eelmise viisaastaku taseme realiseeritud toodangu pealt.

ükskõik, kuidas me arvutusi teeme, kulusid ja tulusid ühest toonase riigieelarve artiklist teise kanname ja NL-i eelarvest saaduga võrdleme, ei jää eesti põllumees miinustesse. Rääkimata sellest, kui suured summad eraldati majandite kasumist küla sotsiaalse arengu vajadusteks. Praegu kaetakse viimased kulutused valdade ja riigieelarvest.

Eesti põllumajandusele on alati kasulik olnud koopereeruda NL-i omaga, sest meil oli tööviljakus põllumajanduses ja söödakasutuse efektiivsus poolteist korda NL-i keskmisest kõrgem. Tööviljakus loomakasvatuses oli koguni 3 korda kõrgem, töö efektiivsus tervikuna poolteist korda kõrgem.

Eeltoodu näitab küllalt veenvalt Eesti põllumehe head tööd nõukogude aastatel. Unustada ei tohiks sedagi, et see töö toimus valdavalt vananenud vene tehnikaga. Seepärast oleks ülim aeg lõpetada eesti põllumehe halvustamine ja jutt mingisugusest põllumajandusliku tootmise subsideerimisest ja lausdoteerimisest.

Põllumajanduses liiga palju inimesi?

õige ei ole ka see, nagu oleks neil aastail töötanud põllumajanduses liiga palju inimesi. Tegelikult töötas vahetult tootmises vaid 35 tuhat inimest. ülejäänu oli juurdekirjutus. Majandite palgal oli loomulikult rohkem inimesi, sest nende kanda oli ka palju normaalses ühiskonnas riigile ja kohalikele omavalitsustele kuuluvast tööst. Samuti arvestab meie statistika ka kõik toonaste majandite abiettevõtetes töötanud inimesed põllumajandustöötajate hulka. Kokku oleks olnud võimalik hoida vaid spetsialistide ja raamatupidamise arvel, kuid tolle ala tehnilist baasi arvestades oli seegi väga raske.

Lõpetuseks vaid niipalju, et need 35 000 inimest, kes töötasid põllul ja farmides, kindlustasid toiduainetega peale meie oma elanikkonna veel üle miljoni inimese Venemaa suurlinnades.