„Põllumajanduskojale valmistavad kavandatavad seadusemuudatused suurt muret, sest põllumajandusettevõtjate majanduslik seis on alates 2012. aastast üsna selge trendiga muutunud raskemaks,” ütles Sõrmus.
Kuigi esmapilgul võib tunduda, et COVID-19 on põllumajandustootmist võrreldes mõnede teiste sektoritega vähem mõjutanud, siis pandeemia mõjud toidutootmisele avalduvad pikema aja jooksul, sest põllumajandussektori tootmistsüklid on palju pikemad ja kiireid muudatusi teha on sisuliselt võimatu, selgitas ta.
Põllumajanduses mitmed probleemid
Samas on piimatootmises juba viiendat kuud olukord, kus piima kokkuostuhind on selgelt madalam tootmise omahinnast. „Riik on vähendanud ka piimasektori toetusi, mis on kokkuvõttes muutnud sektori majandusliku olukorra keeruliseks. Languses on olnud ka sealiha kokkuostuhinnad. Probleeme on ka teistes sektorites,” kirjeldas põllumeeste esindaja.
Tema sõnul annavad kavandatavad muudatused ettevõtjatele üsna negatiivse signaali tuleviku investeeringute ja tootmise laiendamise osas. „Kõige halvem on, kui muutunud tööjõupoliitika sunnib ettevõtjaid tootmist koomale tõmbama, sest nii piirangud kui ka majanduslik võimekus muudavad tootmisega jätkamise keeruliseks või lausa ebamõistlikuks. Sellel juhul kaovad lisaks välistööjõule ka töökohad Eesti oma inimeste jaoks,” rääkis Sõrmus.
Ta viitas, et põllumajandussaaduste hinnataset Eesti tootjad sisuliselt mõjutada ei suuda, mistõttu rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks on efektiivsus ja kulude tase väga olulised. „Üldist majanduslikku ebakindlust arvestades peaks valitsus igati soodustama, et põllumajandussektor suudaks kriisi üle elada ilma, et peaks tootmise mahtu vähendama. Varasemad kriisid on näidanud, et nt kinni pandud piimafarme olude paranedes enam ei avata,” lausus Sõrmus.
Eelnevast tulenevalt ei toeta põllumajandus-kaubanduskoda valitsuse poolt kavandatavaid muudatusi, mis muudavad välistööjõu kasutamise keerulisemaks. Ainus, millega põllumehed rahul on, on palganõuete kehtestamise osa. „Valitsus on vähemasti arvestanud meie ettepanekut kehtestada kaheastmeline palgakriteerium, mille kohaselt tuleb hooajalise lihttöö puhul maksta 80 protsenti keskmisest brutokuupalgast, samas kui üldine nõue eeldab tegevusala aasta keskmise brutokuupalga maksmist,” põhjendas Sõrmus.