„Põllumajanduskojale valmistavad kavandatavad seadusemuudatused suurt muret, sest põllumajandusettevõtjate majanduslik seis on alates 2012. aastast üsna selge trendiga muutunud raskemaks,” ütles Sõrmus.

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et COVID-19 on põllumajandustootmist võrreldes mõnede teiste sektoritega vähem mõjutanud, siis pandeemia mõjud toidutootmisele avalduvad pikema aja jooksul, sest põllumajandussektori tootmistsüklid on palju pikemad ja kiireid muudatusi teha on sisuliselt võimatu, selgitas ta.

Põllumajanduses mitmed probleemid

Samas on piimatootmises juba viiendat kuud olukord, kus piima kokkuostuhind on selgelt madalam tootmise omahinnast. „Riik on vähendanud ka piimasektori toetusi, mis on kokkuvõttes muutnud sektori majandusliku olukorra keeruliseks. Languses on olnud ka sealiha kokkuostuhinnad. Probleeme on ka teistes sektorites,” kirjeldas põllumeeste esindaja.

Tema sõnul annavad kavandatavad muudatused ettevõtjatele üsna negatiivse signaali tuleviku investeeringute ja tootmise laiendamise osas. „Kõige halvem on, kui muutunud tööjõupoliitika sunnib ettevõtjaid tootmist koomale tõmbama, sest nii piirangud kui ka majanduslik võimekus muudavad tootmisega jätkamise keeruliseks või lausa ebamõistlikuks. Sellel juhul kaovad lisaks välistööjõule ka töökohad Eesti oma inimeste jaoks,” rääkis Sõrmus.

Ta viitas, et põllumajandussaaduste hinnataset Eesti tootjad sisuliselt mõjutada ei suuda, mistõttu rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks on efektiivsus ja kulude tase väga olulised. „Üldist majanduslikku ebakindlust arvestades peaks valitsus igati soodustama, et põllumajandussektor suudaks kriisi üle elada ilma, et peaks tootmise mahtu vähendama. Varasemad kriisid on näidanud, et nt kinni pandud piimafarme olude paranedes enam ei avata,” lausus Sõrmus.

Eelnevast tulenevalt ei toeta põllumajandus-kaubanduskoda valitsuse poolt kavandatavaid muudatusi, mis muudavad välistööjõu kasutamise keerulisemaks. Ainus, millega põllumehed rahul on, on palganõuete kehtestamise osa. „Valitsus on vähemasti arvestanud meie ettepanekut kehtestada kaheastmeline palgakriteerium, mille kohaselt tuleb hooajalise lihttöö puhul maksta 80 protsenti keskmisest brutokuupalgast, samas kui üldine nõue eeldab tegevusala aasta keskmise brutokuupalga maksmist,” põhjendas Sõrmus.

Samas lisas ta, et kuna valitsus soovib välismaistele hooajatöötajatele kehtestada Eesti inimestele makstavast palgast oluliselt kõrgema palganõude, siis leiab põllumajanduskoda, et vähemasti põllumajandussektori seisukohalt tuleks üle vaadata ka hetkel lühiajalise töötamise puhul kehtiv Eesti keskmise brutokuupalga nõue.

„Leiame, et ka lühiajalise töötamise puhul (365 päeva 455 järjestikuse päeva jooksul) peaks palganõudena kehtima vastava tegevusala keskmise brutokuupalga nõue. Hetkel tuleb põllumajandussektoris välismaalasele lühiajalise töötamise puhul maksta üle 1400 euro kuus, samas kui põllumajandussektori keskmine palk oli möödunud aastal vaid 1185 eurot kuus,” lausus Sõrmus.

Ka märkis ta, et kuna põllumajandussektoris töötavad inimesed on üldjuhul tööl täistööajaga, siis ei tohiks valitsuse poolt kavandatav muudatus täistööaja nõude kehtestamiseks põllumajandusettevõtetele täiendavaid probleeme tekitada.

Lubatud tööaja lühendamisega ei saa nõustuda

Küll aga nentis Sõrmus, et põllumajanduskoda ei saa kindlasti heaks kiita ka valitsuse poolt kavandatavat muudatust, mille kohaselt lühendatakse kuni 30.04.2022 välismaiste hooajatöötajate puhul maksimaalselt lubatud tööaega senise üheksa kuu asemel kuue kuuni ühe aasta jooksul.

„Antud ettepanek on väga vastuoluline ja isegi arusaamatu COVID-19 pandeemia ning liikumise kitsenduste valguses. Lühem töötamise periood tähendab töötajate kiiremat rotatsiooni, mis iseenesest soodustab inimeste suuremat liikumist Eesti ja lähteriigi vahel. See aga suurendab viiruse leviku riski,” leidis põllumeeste esindaja. Ka toob see nii riigile kui ettevõtjatele kaasa suure halduskoormuse kasvu.

„Võib ju mõista valitsuse soovi muuta välistööjõu kasutamine tööandjate jaoks oluliselt keerukamaks, et nii anda rohkem tööd kohalikele inimestele, aga seejuures tuleks siiski arvestada ka sektorite eripäradega. Praeguses kriisis kaovad töökohad eelkõige linnades, kui põllumajandussektori tööjõuvajadus on üldjuhul maapiirkondades. Eesti inimeste elukohamuutus eeldaks üsna mahukat riiklikku programmi, mis pole kindlasti teostatav paari aasta jooksul,” sõnas Sõrmus.

Kuigi ta möönis, et arvestades COVID-19 pandeemia tekitatud ebakindlust Eesti majanduses ja tööturul on mõneti mõistetav valitsuse soov rohkem kaitsta Eesti tööjõuturgu, on samas põllumajandussektor üle maailma kõige klassikalisem sektor, kus tootmise eripärast tulenevalt on vaja kasutada suhteliselt palju hooajatöötajaid, nentis ta.

„Seda nii kevadistel või sügisestel põllutöödel kui ka hilisemal saagikoristusel – kõik need tööd toimuvad ajaliselt suhteliselt lühikeste ja seetõttu väga pingeliste ajaperioodide jooksul,” selgitas põllumeeste esindaja.

Kui Eesti põllumajandussektoris töötab kokku ca 15 000 inimest, siis välistöötajate vajadus on kokku umbes 2000-3000 inimest. Täistööajale tagasi arvutatuna on välistööjõu osakaal põllumajanduse hõives aga umbes 10%. Enim kasutatakse põllumajanduses välistööjõudu aiandussektoris ja loomakasvatuses.

„Aiandussektoris vajatakse arvukalt hooajatöölisi kevadest sügiseni (ca 1500-2000 inimest). Suhteliselt rohkem välistööjõudu kasutatakse ka piimakarjakasvatuses, kus välistöötajate osakaal võib olla hinnanguliselt umbes 20% (kokku umbes 500 inimest). Samas on see ettevõtete lõikes väga erinev,” rääkis Sõrmus.

Maasikad jäid ilma välismaalaste abita põllule

Tema sõnul on välistööjõu kasutamiseks on põllumajanduses kaks peamist põhjust. Aiandussektoris vajatakse saagikoristuseks suhteliselt suurt hulka ajutist tööjõudu, keda kohalikult tööjõuturult erinevatel põhjustel vajalikus mahus mobiliseerida ei õnnestu. „Seda näitas ilmekalt tänavune suvi Eesti marjakasvatuses, kus hinnanguliselt ca 60% maasikatest jäi tööjõupuudusel põllult koristamata,” tõi ta välja.

Samas töö iseloomust ning maapiirkondade rahvastiku vähenemisest ja vananemisest tulenevalt on üha raskem olnud ka töötajate leidmisega loomakasvatusse, mis on ettevõtjaid sundinud vajalike töötajate värbamiseks vaatama välistööjõu poole.

„Minu arvates pole vähemasti põllumajandussektoris välistööjõu kasutamine mitte lihtsama vastupanu teed minemine, vaid pigem paratamatus, kui soovime kodumaise toidutootmise taset hoida ja suurendada. Põllumajandusmaad meil selleks jätkub,” sõnas põllumajandus-tööstuskoja juhatuse esimees.

Valitsus saatis eilse otsusega riigikogule menetlemiseks välismaalaste seaduse muudatused, millega karmistatakse oluliselt kolmandatest riikidest pärit inimestel Eestisse nii õppima kui tööle tulemine. Seaduseelnõu kohaselt tehakse muuhulgas sisuliselt võimatuks välismaalasel ka oma pere kaasatoomine, sest siseministeeriumi hinnangul tekitaks see Eestisse võõraste kultuuride kogukonnad, mis ei suuda Eesti tavade ja kultuuriga kohaneda.

Sellest, millega põhjendab siseminister Mart Helme kavandatavaid seadusemuudatusi ning kuidas täpselt need välismaalaste töö- ja õppimistingimusi Eestis piiravad, loe lähemalt sellest Ärilehe loost.